18 päev - Hüvati mu sõbrad!

            Kõik need unenäod kestsid minu meelest terve igavikku. Me teadsime, et tuumapommi plahvatuseni oli jäänud vähem, kui päev. See teadmine oli meil siis, kui olime pääsemisele nii nii lähedal, kuid siiski enamus meist ebaõnnestusid.
           Järjekordse unenäe lahenduseni jõudmise järel avanes meie ees uus ja hoois teitsugune pilt. Pidasime seda esilagu samti kellegi unenäoks, kuid üsna pea sai selgeks, et olime jõudnud Mužarimi põrgusse. Selle kohta oskas kõige paremini seletada meiega mintu unenägu kaasas olnud võõras Georgi. Ta oli meiega kaasas olnud kõik viimased uneäeod, kus püüdis meile seletada nii mõndagi Mužarimist, tema põrgust, kohtuistungist, Printsist ja Mužarimi avatarist, kuid kellelgi polnu väga aega võõrast kuulata. Nüüd, kus olime sattunud laavast ümbritsevale saarekesele, kust viis eemale 8 logu rippsilda ja 1 koopasuu, kuulasime ära, mis tal õelda on.
            Selgus, et olime välja jõudnud Mužarimi kohtusse, kust pole keegi veel eluga välja pääsenud. Isegi, kui kohtus on õnneks läinud, siis viimase katsumuse Printsiga mõõku ristata on kõik kaotanud. Ei tundunud just kõikse paremad väljavaaated, kuid tahtmine siit pääaseda oli piisavalt võimas, et ette võtta kõik katsumused, mis meid 8 rippsilla taga ootavad. Teadmine, et iga lahendatud ülesanne on pluss meie poolel ei jäänudki meil muud üle kui astuda esimesele sillale.
           Kuna sillad ei olnud teps mitte stabiilsed, siis läbisime poole tunnise vahemaa käpuli käies. Iga silla teises otsas oli peaaegu samasugune saareke, millelt olime just lahkunud, kuid erinevus oli koopasuus. Iga saare peal oli ühe meie kaalase suur peakuju. Esimesena astusime saarele, kus laiutas suur Anthoni pea. Väga ettevaatlikult astusime sillalt maha, kui korraga käis kõva raksatus jaAnthoni peakuju kattus kahe hiiglasliku ketiga, millde alt nägime temale hindamatut märkmikku. Anthon haaras kiirelt oma märkmiku järele, kuid seda tal enam ei olnud. Anthoni ilmest oli näha, et see on talle ikka väga tähtis. Jooksis kuju juurde, et see kettidest vabastada, kuid ei inimese jõud sellisele maagilae vastu saa. Kujul, mille küljes Anthoni tähtsaim ese kinnitatud oli, põles ereda leegiga avatud suu. Meile sai üsna pea selgeks, et ainuke võimalus Anthoni märkmik tagasi saada on loobuda oma relvadest. See ei tundunud kohe mitte hea mõte olevat, kuna ees ootas meid veel 7 katsumust ning lisaks võitlus Printsiga. Anthon muidugi ei mõelnud pikalt. Astus suule lähemale ja viskas oma mõõga silmagi pilgutamat lõkkesse. Arabella kehitas samuti õlgu ning võttis seljalt automaadi, tühja basuuka, vöölt Bereta ja viskas need Anthoni mõõgale järele. Sultan ei olnud selle tegevuse üle kohe üldse rõõmus. Mees oli kahe vahel. Kuid lõpuks jõudsime järledusele, et siia tuleme kõige viimasena uuesti tagasi ja alles siis loovutame meie oma relvad. See Anthonile küll ei meeldinud, kuid ta sai meie murest ka aru.  Astusime uuesti sillale, mille järel Anthoni kuju silmad lõid punaselt põlema, mis tähendas ebaõnnestunud katset.
          Kõik saared ükshaaval läbi käies leidsime iga kaaslase kohta ühe lahendust vajava ülesande. Need kõik olid raskemad kui oleks keegi osanud oodata. Meie vaimsed ja füüsilised kehad said tohutult kannatada, kuid siiski õnnestus meil need katsed edukalt läbida.
          
              Sultani katse: Algselt lootsime, et kellegi relv või mõni muu väärtuslik ese jaab Sultani pea külge kinni, kuid tutkit. saarele astudes põles Sultani kuju lahtise suu kohal Kiri "Valgustatuid huvitab, vaid lõppeesmärk". Ei osanud esmapilgul selle kohta midagi arvata. Arabelle ei lasknud muidugi meil palju mõleda, kui juba astus avatud suust sisse. Kohe, kui ta seda teinud oli lahvatasid leegi tema seljataga põlema. Vaatasime üksteisele küsivalt otsa, kuid keegi ei kippunud leekidest läbi jooksma. Ootasime, kuna muud meil üle ei jäänud. Mõni hetk hiljem leegid vaibusid ja meie keskele ilmus Arabella. Ta rääkis meile, mis teda seal ees ootas ja kus tal katse ebaõnnestus. Sisseminnes tabasid teda kohe tohutud leegid, mis tekitasid talle kohutavaid valusi ja nagu kiuste oli kohe tema ees joogid, mis tema valu hetkega leevendasid. Loomulikult jõi Arabella ühte neist ja katse oligi sellega läbi. Ta oli unustanud teksti avatud suu kohal. Järgmisena astus sisse uus poiss Georgi, kes samuti mõne aja möödudes meie keskele ilmus. Tema küll ei joonud, kuid ta ei suutnud vastu seista Kadunud hingedele. Väikese arutelu  tulemusena leidsime, et parim võimalus sealt pääseda oleks minul. Jätsin oma relvad igaksjuhuks välja. Oligi nii nagu Arabella ja Georgi olid rääkinud. Alguses kõva kuumus ja leegid ning seejärel varitsevad Hinged. Lõpuks oli näha ees valgust. Niipea, kui valgusesse astusin oli tagasi oma kaaslaste juures. Suutsime edukalt selle sooritada, mida näitasid ka kuju roheliselt põlema läinud silmad.
          
               Parteloci katse:  Sellele katse ei saanud me tükk aega pihta, et kuidas on see seotud Partelociga. Ega seal muud olnudki, kui proovile panna tema mälu, mis nooruspõlves juhtunud tragöödiale kõvasti kannatad oli saanud. Meie ees seisi platvorm,millele astudes ilmus meie silme ette 12-kohaline numbrite kombinatsioon, mille pidime meelda jätma. Numbrid tulikuju küles õigesse järjekorda kruttida. Arabelle püüdis sellega kahel korral hakkama saada, kuid tema mälu selleni ei küündinud. teades, et nooruspõlves oli mul päris hea mälu ja oskus asju meelde jätte võtsin väikse riski ning proovisin sama teha. Esimesed 6 ja viimased 3 järid lihtsalt meelde, kuid keskmised kolm tulid juba raskelt, kuid mingi piltmälu oli mul siiski säilinud. Niipea, kui olin viimased 860 õigesse asendisse keeranud süttisid ka sellel kujul silmad roheliselt põlema.
          
              Lucinda katse: Lucinda saarele jõudes tundsime kohe ära muljutud ukse, millest Lucinda kategooriliselt keeldus läbi tulemast, kuna tunnetas selle  taga oma surema. Vanglamüüride vahel jäigi meil see uks suletuks. Nüüd oli meil uus ja ohtut võimalus, kuna Lucinda ise oli juba pääsenud. Kuju avatud suu oli siis seekord suletud paksu rauduksega, mille kõrval oli koodipaneel ja läbipääsu kaart koos koodiga. Ust avades olime valmis, et meild ründab suur hulk kõikvõimalikke elukaid, kuid õnneks see nii ei olnud. Tegelikkus oli veelgi hullem. Otsustasime üheskoos kottpimadasse ruumi minna, kus polnud isegi taskulambist mingit kasu. Kohe meie seljatagu kadus uks pimedusse. Käsipidi kompides ja mööda kitsaid tunnelied kõmpides saime selgeks, et oleme laburündis. Pikapeale saime aru, et laburünt on ümara kujuga. Meil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt vaiste kasutades leida võimalus sellest pääsemiseks. Kasutasime erinevaid nõkse, kuidas ära tunda, kas oleme mõnes kohas korduvalt või esmakordselt. Lõpuks meie olematu plaan õnnestus.  Sütitasime ka Lucinda kuju silmad roheliselt põlema.
            
                Minu katse: Kõik need eelnevad katsed ma mõtlesin, mis meid "minu saarel" ootab. Ei olnud just kõige suurem üllatus, kui nägin altarit  ja selle peal Mužarimi piiblit. Olin kindel, et see ei saa mu jaoks kerge olema, kuid sellist sellist pööret ei osanud ma jälle kogu loole oodata. Endiselt väga kärsitu Arabella astus sõnagi lausumata altarile. Eks talle tegelikult meeldib kogu see Mužarimi jama. Ei oskagi päris täpselt õelda, et kas ta tegi nalja või mõtles päriselt, kui küsida talt, et miks ta alla hüppas, kui oli juba pääsenud. Tema vatus igatehes oli: "ega ma saa siis Mužarimi üksi jätta". Kui muidu oli kuulda sellist ümaramat juttu õhust, siis niipea, kui Arabella altarile astus muutus jutt hoopis kõlavamaks ja konkreetsemaks. Hääl õhust sundis Arabellat põlvitama,millega oleks end ja kõiki teisi päästnud, kuid mina oleksin jäänud igaveseks Mužarimi teenistusse. Arabella oli kohati kahtleval seisukohal, kuid püsis siiski püsti. Nähes, kuidas mu kaaslased minu pärast silmnähtavalt väärastuvad tekkis mul meeletu kihk sundida Arabellat põlvitama, kuid ma ei suutnud seda välja õelda. Õnneks oli näha, et kõik on valmis minu pärast end või oma välimuse ohvriks tooma. Nad hüüdsid kordamööda Arabellale, et ta oleks tugev ja seisaks. Lõpuks sai see kõik otsa, kuid keegi meist ei olnud enam endine. Ega nad ennegi päris terved olnud, kuid nüüd oli näha, et kõõrdsilmsused, mädanemised, o-jalgsused ja kõik muu oli tublisti süvenenud. Mu nahk oleks ka nagu ära kuivanud. Iga pingutamise peale tekkis kusagile sügav lõhe. Lisaks  tundsin, et relvad ei ole enam päris minu teema. Mingitel aja hetkedel tuli mul tahtmine need lihtsalt maha visata. Laskma ma küll ei pidanud, kuid mine sa tea, mis ma veel siis teinud oleks, kuna näppude vahele tekkis lisanahk. Me olime mutanteerumas, kuid kuju silmis lõi põlema soheline tuluke.
              
              Arabella katse:  See oli üks kahest katsest, kus me kõige rohkem ise kannatada saime. Tegelikult pääses Arabelle sellest katsest puhta nahaga ja seda sõna otseses mõttes. Et katse edukalt läbida tuli meil ühiselt vastu seista Arabella sõgedusele, mida põdes ta juba ammu enne vanglasse sattumist. Ma jälle ei saa aru, kuidas küll sellised asjad on võimalikud, kuid piisas sellest, et vastasime õhus kõlavale häälele, et oleme nõus ise endi arvelt Arabellat ravima. Niipea, kui seda ütlesime ja Arabelle peegli ette astus, muutusid kõigi pilgud kuidagi hägusteks ja eemal olevateks. Oli selge, et me kõik oleme oma terve mõistuse ära andnud. Sultan nägi jälle kõigis ja kõiges oma vanu tuttavaid. Mina küll kedagi võõrast kellegagi sassis ei ajanud, kuid mind hirmutas kohutavalt see, mida ma peeglist näen. Ma hakkasin kohutavalt kartma iseenda peegeldust. Me kõik olime sõgedad, kuid peegli tagant astus välja 100% muutunud Arabella. Uus Arabella oli selline, kelle laadsied tüdrukutirtse me kõik olime harjunud nägema. Ei mingit hullupilku, hõbedaseid silmi, väärastunud mõtlemist, vaid puhas heledate juuste ja selge pilguga noor tütarlaps. Ma arvan, et meil kõigil oli hea meel, et seda tegime. Mina tundsin küll suurt kergendust ja heameelt. Heameel sai veelgi rohkem tasutud, kui Arabella kuju silmad rohelise sära silmi said.
               
          Stefani katse:  Stefan, kes oli meie sekka sattunud ühe õnnetu röövi tõttu oli tegelikult armastav pereinimene, kes tegi kõikke seda oma lähedate pärast. Tema katse puhul tuli meil ära hoida tema poja sattumine Mužarimi küüsi. Saarekese peal oli üks nurk, mis kujutas tuba Stefani kodus. Me nägime, kuidas tema poeg astub lähemale kapile, mis oleks ta igaveseks Mužarimi omaks teinud. Meil ei olnud palju aega, et laps poolehoid võita, kuid minu kogemused oma lapsega aitasid meid seekord hädast välja. Suutsime poisi aladedvusesse pääseda ja sundida ta ruumist lahkuma. Sellega saime hakkama järjekordse katsega, mille tõestuseks süttisid kuju tuhmid silmad roeliselt põlema.

        Rodericu  katse: Tema pea kujuliselt saarelt leidsime eest tohutu kuju, millel olid käed igati risti-rästi põimitud. Arvasime kohe, et eks me pea väljaulatuatele kätele käe pihku suruma. Ega keegi jooksujalu seda tegema kippunud, kuna keegi ei teadnud, mis sellega kaasneda võib. Mingit muud lahendust me kohapeal välja ei suutnud mõleda, siis valiseime igaüks mõne käe ja surusime seda. Niipea kui seda teinud olime, tundsime, et niisama me seal enam ei pääse. Sattusime pimedasse ruumi, kus kõikide hääled kõlasid täpselt ühtemoodi. keeruline oli aru saada, kes kus on. See oligi meie ülesanne. Tõestada, et me oleme lähedased ja et me tunneme üksteist piisavalt. Pidime erinevate jututeemade  põhjal väljaselgitama kes on kes. See ei olnud meie jaoks mingi probleem, kuna selle suhteliselt lühikese ajaga olime üksteist päris korralikult tundma õppinud.  Kõik muutus jälle endiseks, kui välja arvata kuju silmad, mis põlesid nüd roheliselt.


       Kui olime ükshaaval kõik katsed läbinud, olime kõik nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Meil oli jäänud vaid üks katse,milleks me endilselt valmis polnud. Arutasime seda, kuid Sultan ei olnud endiselt nõus oma relvi loovutama. Meil ei jäänudki muud üle, kui siseneda koopasse, kus pidavat ootama meid meie viimane katse - võitlus Printsiga. Anthon meel oli mõru, et tema märkmiku ära ei toonud, kuid märkmikuga Printsle vastu astuda ei ole ka kõige elu jaatavam. Me vajasime relvi, vähemalt me arvasime seinu, kuni jõudsime tohutute väravate ette. Väravad olid suletud. Suletuna hoidis seda veel 1 ainuke riiv, 8-st. See oli 1 läbimata katse. Me ei proovinud seda käsitsi avada, millegi pärast eeldasime, et seda on võimalik avada vaid eduka katse läbimisel. Nüüd oli Sultan valmis oma relvadest loobuma. Kulutasime mitu tundi selleks et relvad ära anda ja märkmik tagasi saada.
        Sellest oli kasu, kuna kõik väravat kinihoidnud riivid olid avatud. ""Meie saatuse määrab see, kuidas me nende väravate taga hakkama saame" ütles Georgi. Püüdsin olla võimalikult positiivne, et sellega ka teiste tuju üleval hoida. Rääksin neile kiirelt ühe enda välja mõeldud anektoodi, mis ainult selle tõttu naljaks oli, et kõik arvasid, et niikuinii saame hukka. Meil polnud relvi, oli vaid teadmine, et mitte kunagi pole keegi seda katset läbinud. Surusime üksteisel kätte,embasime ning soovisime jõudu ja kindlat meelt. "On aeg" ütles Sultan ja lükkas väravad lahti.
           Teisele poole jäi lõputu kõrb, mille otsa ega äärt silm ei seletanud. Kuuldavale tulid vaid madalad mütakad, mis tekkisid meie vastase käimisel. Elukas, kelle vastu olime relvitult tulnud oli nii tohutu suur, et igaüks oleks võinud olla tema ühe hamba plomm või küünemust. Suurt leegitsevat tera vehkides tuli ta meile lähemale. Astusin tesitest ette poole ja ütlesin Anthonile, et too ei unustaks, mida ma talle olin õpetanud. "Kasutan tema enda jõudu tema enda vastu" ütles Anthon pead noogutades. Ma jooksin vasakule ja Anthon paremale. Tal oli plaanis kõigepealt üks maanatrikk, mis osutus talle väga saatuslikuks. Kõiks toimis nagu valatult. Mina püüdsin tähelepanu enda peale, et Anthon saaks teda vaid puudutada ja sellega Printsi korralikult väsitada. Kõik läks plaanipäraselt seni, kuni Prints pidi näitama väsimuse märke, kuid tulemuseks oli hoopis tema jõu kasv. Maana trikid siin ei aita. Ajame asju siis vana viisi mõtlesin ma. Karjusin talle mingeid roppusi, et ta minu uuesti sihikule võtaks, mis ka toimis. Ootasin õiget hetke ning kui tera oli juba alla poole suunatud hüppasin kiirelt Printsi jalgevahele, et püüdes mind tabada lööb ta selle hoopis endale teraga jalgu. Ka see plaan õnnestus, vähemalt ma arvasin, kui nägin lõhki lõigatud sääri. Hetk hiljem olid Printsi käed taeva poole ja kisas vist mõnust, sest tema haav kasvas uuesti kinni ja tema mass kasvas veelgi. Me ei osanud midagi muud teha, kui lihtsalt löökide eest põigelda. Arabella, kes oli üdini muutunud ei püüdnudki Printsi vigastada, vaid tahtis talle õrnalt pai teha, mida elukas võttis eriti suure rünnakuna.
        Siis äkki turgatas Georgile pähe teadmine, mida ta oli ka meiga jaganud, kuid  keegi ei tulnud nüüd selle peale. "Prints saab jõudu kõigest negatiivsest. Ärge kautage maagiat, ärge lööge teda, sest see kõik teeb teda veelgi tugevamask" hüüdis ta meile. Kohe peale seda läbistas Prints ta oma teraga. Üks meie seast oli lahkunud.  Ma ei osanud selle teadmisega alguses kohe midagi peale hakata. Endamisi mõtlesin, et kurat kas ma pean talle nüüd siis luuletusi lugema või?! See ei olnudki väga vale oletus. Arabelle hakkas talle rääkima sellest, kui hea on olla hea. sellest, et plaanib siit pääsedes aidata teisi temasuguseid. Rääkis armastusest, loomadest ja kõigest muust, mis on maailmas hea. Oli näha, et selline jutt mõjub talle nõrgestavalt. Järjest hakkasid ka kõik teised temaga lihtsalt rääkima. Mõni jutt oli Printsi jaoks eriti vastukarva, teine jättis ta jällegi külmaks. Kõige enam läks talle hinge Anthoni sõnad, kuna kõik teised kõrvale jättes võttsis eesmärgiks Anthon järgmiseks tappa. Seda nähes tulid ka mulle lõpuks ilusad hetked meelde. Enamjaolt olid need seotud minu pojaga, kuid samuti Inga ja Katjaga. Eneselegi üllatuseks sain aru, et aeg on kõik ametlikuks teha, ehk kui koju jõuan siis kosin Inga lõpuks ära. See kõik andis mulle niipalju positiivset energiat juurde, mis tõi lagedale üha uusi ja uusi ilusaid hetki, mida Printsile pajatada.
          Me tegime, mis suutsime, kuid Anthon, kes oli jäänud Printsi peksupoisiks ei suutnud lõpuni vastu pidada. Teda loobiti, talluti ta otsas, peksti jalaga ja lõpuks, kui tema raudrüü juba ribadeks oli tegi Prints otsustava löögi ja lõi end püsti ajanud Anthoni kaelast alla poole diagonaalselt pooleks. Seda oli väga valus näha, kuid see andis meile jõudu velgi rohkem juurde. Mõned laused peale Anthoni surma ei pidanud Prints enam vastu. Ta haaras kätega peast kinni ja lulges kõrvad, et meie juttu enem mitte kuulata, kuid headus oli teinud juba oma töö. Ta lagunes seespidiselt, kuni kukkus surnuna maha.
         Kellegi suust mingit rõõmu hõiset ei tulnud, kuna olime kaotanud just oma sõbra Anthoni. Läksin tema pooleks raiutud keha juurde. Väga kurb oli teda sellises seisus vaadata, kuid olin tugev. Sulgesin ta silmad ja astusin ta kehast eemale. Mõne kümne meetri kaugusel tekkis üks suletud uks. Astusin sõnagi lausumata selle suunas. Kõik järgnesid mulle samuti vaikides. Ukseni jõudes selgus, et see on suletud. Ma seesmiselt endiselt keesin. Olin valmis kõike ja kõiki kustutama, kes mu ette teele sattunud oleks. Ma ei tea, kust ma selle jõu võtsin, kuid uks meie ees purunes mitmeks tükisk, kui vihaga sellele jalaga äigasin.
        Uks viis meile tuttava koridorini. Olime mõne kilomeerti kugusel meie esimesest öömajast. Kilomeertikese kaugusele jäi meist lift, mida mööda me siia alla üldse tulime. Lootuses, et lifti liikumisvõime on taastatud seadsime kiired sammud selle suunas. Meie õnneks ei vilkunud kaardilugejal punast tulukest. Sultan võttis kaardi ja näitas seda lugejale, mis avas meile pääsu ülesse. Nüüd kui lift ülesse poole liikuma hakkas oli näha, et mu kaaslased tunnevad kergendust. Anthoni ja Parteloci surm ei saa olla asjata. Me pääseme siist veel kõik koos minema, olin endas enamvähem kindel.


                                        .........jätkub.................

17. päev

            Unenägu, mida tol korral nägime ei erinenud väga palju sellest, mida siin läbi elame peame. Koht oli muutunud, kuid hulk ebamaiseid elukaid, kelle ainukeseks eesmärgiks meid mullatoidule saata oli sama. Olime järjekordselt Lucinda maailmas, kus tuli meil mitmeid suuremaid ja väiksemaid elukaid maha nottida, mis loodetavasi Lucinda elu kergemaks muudavad. Kõik see jama hakkab üha enam ja enam kodusemaks muutuma.
           
          Ärgates keegi õnneks  meid ei varitsenud ning kõik mu kaaslased olid seal, kus nad olema pidid. Võtsime Lt. Komaroviga ühendust, et küsida, kas on mõned head uudised meid ka ootamas. Kui heaks sai lugeda seda, et 7 tunni pärast meid päästma tullakse. Viimase aja sündmusi arvestades võis seda isegi päris heaks pidada. Eriti, kui juurde mõelda, et päeva värast pole seda kohta siin enam olemaski.
          Kuna meid oli paras jagu ning me olime ka relvastatud palus Lt Komarov meid appi kolme maagise pommi plahvatama panemiseks. Sellega päästaksime ka suure hulga sõdurite elusi, kes on jäänud vaenlase piiramisrõngasse. Minu jaoks ei olnud selle palve vastuvõtmine mingisugune küsimus. Tundsin, et siin ei saagi muud varianti olla, kuid siiski püüdsin selle teo eest saada meie süüasjade kergemat ülevaatamist või veelgiparem vabadust. Midagi kindlat Komarov õelda ei saanud, kuid lubes teha kõik, mis tema võimuses. Nägudest oli näha, et kellelgi polnud selle vastu midagi. Meil oli olemas kolm sõidukit, millede varustusse kuulusid M4-d.
         Tuli moodustada paarid, niiet igas masinas oleks oskaja juht ja mees, kes mõistaks kuulipildujat kasutada. Väikese arutelu tulemusena istus värisevate jalgadega ühe masina rooli Lucinda, kes kunagi oli sõita proovinud. Meile piisas sellest, et ta rooli kupatada. Tema seljatagust läks kaitsma Stefan, kes end kuulipilduja taga täitsa hästi tundis. Teise masina komplekteerisid Sultan, Anthon ja Arabella. Anthon istus lenksu, Sultan tema kõrvale ja Arabella käsutada jäi M4 ja selle päästik. Minu masina sohvriks sai Parteloc.
         Mingi aja sõitsime üksteise järel, kuni tee hargnes kolmeks. Parteloc, kes end samuti masinatega väga koduselt ei tunna andis aga julgelt minna. Peeglid said küll kole kiiresti otsa ning mõni päris napp kurvi võtmine oli, kuid minu meelest sai ta päris hästi hakkama. Mul oli mõnus rahulik olla, kuna kusagilt hakkas kostma tugevat põrinat. Ei olnud raske arvata, kes sellist häält joostes teha suudab. Jõudsin veel Partelocile hüüda, et viimane gaasi litsuks, kui ühest ilmus välja minu sõber Kondimuljur. Sellist väledust ei osanud ma  küll oodata. Lähedalt olen ma teda juba näinud ja ka tunda saanud, siis ei olnud mul mingit kavatsust teda ligi lasta. Sihtisin jalgu, et ta koperdaks. Mu plaan õnnestus ning ta komistas. Nüüd oli ta minu jaoks kerge saak. Tulistasin seni kuni kostusid vaid klõpsud paugu asemel. Oli näha, et sellest piisas, et järjekordne Kondimuljut kustutada.
         Mitte väga kaugel esimesest ilmus lagedale ka teine Kondikas. Kuna mine eelmine taktika toimus suurepäraselt, siis ei valmistanud ka teise põrmustamine meile probleeme. Probleemid ilmnesid alles siis, kui nägime enda eest ca 7 meetrist tühimikku, mille põhja polnud näha. Väga napilt, kuid efektselt sai Parteloc enne kuristikku seisma. Astusime välja, et olukorda hinnata. Kuna teine pool kaldast oli madalam ning hoovõtmiseks ruumi nagu jagus, siis oli meil teoreetiline võimalus üle hüpata. Paaril korral ei saanud Parteloc käiku õigel ajal sisse ning soovitud kiirust me ei saavutanud. Mees oli närvis, kuna see võis meie hukk olla. Korra käis peast läbi, et istun ise rooli, kuid oli näha, et Parteloc tahab mindagi tõestada. Las jääda, matsin mõtte maha. Kolmandal katsel tundus, et nüüd peaks piisav kiirus sees olema, kuid me eksisime. Meeter enne saime aru, et see masin teist kallast ei näe. Jäi üle veel ennast päästa. Tõukasin end masina küljest täie hooga lahti ja maandusin kõhili teisele poole kuristikku. Parteloc oli hetke ära tabanud ja välja hüpanud. Läbi raskuste olime jõudnud pommini. Aktiveerisime taimeri ja jäime päästmist ootama.
          Ainukestena jõudsid kohale Arabella ja Anthon, kelle masin küll väga räsitud välja nägi, kuid siiski sõitis. Korjasime teepealt ülesse ka Lucinda ja tema kaaslased, kes suutsid auto puruks sõita. Olime hakkama saanud kangelastteoga, mille tasu oli veel teadmata. Vara oli rääkida mingisugusest tasust, enne tuli meil üle elada Mužarimi tasu ja see oli juba korralik. Niipea, kui olime jõudnud tagasi hakkas igasugu kummalisi asju juhtuma. Kuulsime seina ja lae pealt kellegi kiiret jooksmist. Meist kaugemas seinas hakkas keegi seina lõhkuma. Oli selge, et olime pälvinud oma kangelasteoga Mužarimi tähelepanu ja meid oli "tänama" tulnud lõputu hulk ebardeid.
          Arabella, kes oli brauningul juba algusest peale silma peal hoidnud ei kihkand enam oodata. Kepsutades lippas ta ühe kuulipilduja taha ning mina teise. "Kõik meie selja taha" karjusin relva vinnastades.  Kohalike tänajaid pressis aina suuremates kogustes sisse. Alguses suutsime Arabellaga vaenlased kustudada veel enne, kui nad löögiulatusse jõudsid. mõni, kes läbi pääses sai tunda Lucinda haamri jõudu, kes meeleheitlikult seda vastu maad tagus.  Asi kiskus hapuks, kui olin esimesed 100 lasku teinud ja lint vajas vahetust. Vaenlase väed tungisid aina lähemale. Sultan jooksis jalutuskepp käes esimestele kallale. Parteloc, kellele lisaks extasile hakkas mõjuma ka kokaiin jooksis mõõk ees Sultani kõrvale, kelle ümber juba päris korralik hulk vaenlasi oli kogunenud. Paugutamise keskel oli keegi võtnud keskusega ühendust ja paljunud abi, kuna vaenlase väed tungisid üha jõulisemalt peale. Meil oli vaja vastu pidada 2 minutit, enne kui uksed avatakse.
          See oli päris pikk 2 minutit. Olime olukorra kontrolli alla saamas. Kõik olid saanud tulejoonelt minema. Parteloc püüdis veel viimaseid läbitulijad granaadiga tükkideks lasta, kuid millegi pärast käis pauk kohe, kui ta oli päästiku vabastanud. Ma ei tea, kuidas tal see õnnestus, kuid ta pääses ise suhteliselt terve nahaga. Ilmselgelt ei teinud ta viga ka ühelegi elajale, kellele granaat mõeldud oli. Veel natukene ja uksed avanad, olin ma optimistlik, kui nägin, kuidas teine lint laskemoona hakkab otsa saama.
          Pauguga avanesid ukused mu seljataga. Raadioteel anti teada, et peame 2 korrust ülesse poole ronima. Sultan oli esimesena platsis. Hakkas end ülesse vinnama, kuid järjekordselt miski ta käte vahel murdud. Nagu hiljem selgus laskis ta end ise lahti, et redelit mitte kauem kinni hoida. Lucinda oli õnnelikum. Läbi väikeste raskuste pääses sa ülesse. Ma andsin nii kaua kuulipildujast tuld, kuni veel sain. Vaenlased tungisid aina lähemale, kuna enam ei olnud Lucindat ja tema haamrit, kes vigastatuid surmas. Üks haaval läksid kaaslased redelile, kuid oli näha ka kuidas nad sealt alla sajavad. Veel enne, kui jõudsin ise minema hakata otsustas Parteloc end teiste pääsemise nimel ohverdada. Ta jooksis lähenevate vaenlaste keskele, kes edasi liikumise asemel teda rappima hakkasid. Uskumatu, et tema seda tegi. Olin valmis brauningu taha tagasi minema, et teda päästa, kuid oli juba ilmselge, et see ei oleks olnud enam võimalik. Ta tegi seda, selleks, et meid päästa. Mõtlesin, et see ei tohi asjata olla ning otsustasin ka ülesse ronima hakata. Olin jõudnud poole peale, kuid siis sai üks Rebija minust korralikult kinni ning haaras mind endaga kaasa.
           Sulgesin silmad ja lasin end õhul kanda. Olin valmis kukkuma millegi märja, kõva ja lõgase sisse. Mida kauem kukksin, seda enam mattus kõik ebamaisesse udusse. Oodatud elu silme eest läbi jooksmas ei tulnud, selle asemel sattusi üksteise järel erinevatesse sündmustesse, mis olid sarnased meie viimase aja unenägudega.
          Esimesed unenäod oli minu silmis kangelaseks saanud Parteloci omad. Olime Parteloci surematuks pidanud, seda tema juttude põhjal.  Ta tahtis saada surelikuks nagu kõik teised. Ta oli väsinud sellest, et peab uuesti ja uuesti ärakama, teadmata, kes ta on ja miks ta on. Läbi tema unenägude selgus, et Parteloc ei ole kaugeltki mitte surematu. Ta oli tavaline hull, kes elas kaksikelu. Oma fantaasia maailmas elades tappis ta nii mõnegi süütu inimese. Vaene mees. Hull, kuid siiski kangelane!
          Järgnes Arabella kohtuistung, kus ta oma kuritegudes süüdimõistetuna Atšakrini vanglasse mädanema saadeti. Unenägu oli kummaliselt ülesehitatud. Meil kõigil jäi kanda kohtusaalis üks kadvatest rollidest. Minu ülesandeks oli Arabella süüdi mõista. Mis oleks olnud palju kergem, kui poleks olnud Parteloci, kelle kui psüholoogi rolliks oli tõestada, et noor Arabella vajab hoopis psühaatriravi, mitte elu mõrtsukate keskel, kus tema paranemisest keegi ei hooli.
          Teadmised Sultani ja tema tegemiste kohta said läbi tema unenägude hoopis teise ilme. Minu teda olevat Sultani vanemad laevahukus surma saanud, mis oli põhjuseks, miks ta kasvas kloostris. Tegelikult sündis Sultan mitte just kõige tervema lapsena. Tema füüsiline tervis oli alaarenenud, kuid vaimselt see-eest üli arenenud. Mõne aaastaselt avaastati, et tal on võime oma emotsioone teitele edasi kanda. Sultani vanemad olid, aga jõukad ja väljapeetud inimesed. Neil oli häbi tunnistada, et neil selline laps on. See tõttu otsustatigi ta kloostrisse viia. Kloostris saadi tema võimetele kiiresti jalule ning treeniti seda selliselt, et ta seda ise talitseda suudab. Temast sirgus munk, kes käis ka välismisioonidel. Ühe missooni saime läbi tema unenäo kaasa teha. Sealt selgus, et misioonid, mida ta tegi oli tema päris isa korraldatud. Saime teada, et ta ema, kes ei suutnud Sulatni ära andmist endale andestada tegi enesetapu. Samuti saime teada, et tegelikult Sultan siiski kaitses oma kloostrit, mitte ei töötanud selle vastu.
         Kõik need sündmused käisid ühte jutti. Ei suudagi meenutada, mis täpselt juhtus, kuid mõned asjad said palju selgemaks. Kas me nüüd ärkame või jäämegi mööda unenägusi rändama?

16 päeva jätk

            Nagu kogu sellest jamast veel vähe oleks, ei suuda organiseeritud sõjavägi ka asju õigesti teha. Kurat need kõrgemad sõjakoolid! Lahingusse tuleb noored enne kuppude kogumist saata, siis on näha, kes ka kriisiolukorras meheks jääb! Perse käigu nad kõik! Ikka ja jälle pean ise hakkama saama.
        
           Ega meil selles olukorras muud üle jäänudki, kui leida see neetud šaht. Enne, kui jõudsin midagi tegema hakata oli Sultan oma kangiga juba lifti kallal ja suutnud ühe plaadi ääre granaadi jagu ülesse kangutada. Aega ei olnud kaotada. Lasin selle paganama lifti põhja õhku.
           Sellist šahtis liikumise kiirust olen näinud vaid korra, siis kui olime Sultanit ja Anhonit kaotamas. Kiiruse ja kogu motivatsiooni võttis maha meile ette sadanud vertikaane õhušaht, mille teisele poole jõudmiseks oli vaja ära õppida lendamine, kuna jätkamiseks oli vaja meil läbida ca 10 meetrine tühimik. Ülesse poole ei saa ja alla minna ei taha. Tundsin, kuidas peas tiksus taimer, mis oli meile antud ajast nii 10 minutit kulutanud. Anthon tuli ideele, et võiksime üleminemiseks kasutada jämedat kaablit, mida sõja üleelanud koridoris ohtrasti näha oli. Mõeldud tehtud. Lisaks kaablile leidsime tugevat metalli, millest tegime konksu, et see teisel pool oleva ukse vahele torgata. Sultani woo-doo värki kasutades saime kaabliotsa teisele poole. Kõik peale Sulatani suutsid tühimiku ilma igasuguste probleemideta ületada. Ei tea, millest see on, aga temaga ikka juhtub igasugu asju. Seekord murdus uks seina küljest lahti. Õnneks mitte see pool, kuhu ta teel oli. Õnnelik õnnetus, võib tagant järgi õelda.
            Veel enne, kui jõudsime välja jalgu sirutama saime raadioteel teada, et meid ootab ees lolliks läinud kuulipilduja, mis tulistab kõiki ja kõike, mis liigub. Meil ei olnud aega, mingit head plaani välja mõelda. Proovist automaadist selle pihta tuld anda, kuid sellest ei olnud kasu. Olime olukorras, kus kõik pidid enda elu eest ise põiklema. Olin valmis ees jooksma, et suurem tuli enda peale võtta, kui märkasin Anthonit enda kõrval, kes ei olnud sellega nõus. "Jooksen koos sinuga". Vaatasin talle otsa ja noogutasin. Järgmine hetk kuulipilduja juba tärises. Oli näha, et lisaks sellele, et see enam käsku ei kuulanud oli ka kuulipilduja mahusensor tuksis, kuna kuulid vihisesid meist mööda. Mõni küll napilt, kuid enamus lasud lendasid lakke või seintesse.
          Olime jõudnud laskeulatusest välja, kuid kohe ootas järjekordne ebameeldiv üllatus. Koodiga uks, mille koodiks õeldi meile 580014 ei toiminud. Raadioteel kinnitati, et see peab olema see kood. Katsetasime korduvalt, kuid uks jäi suletuks. Ma ei tea, miks aga Lusinda vajutas koodiks 580074, mille peale uks avanes. Selgus, et meie Lt Komarov, ei tunne numbreid või ei oska keegi kolmas kirjutada. Igatahes aeti 1 ja 7 sassi. Kurat, kui nad seal koolis korralikult kirjutama ka ei õpi, mida need jopskinid seal siis üldse teevad.
           Gaasikambri läbisime, vaid mõni mitut enne selle sulgusmist. Uskumatu milline ajastus. Olime napilt, kuid kindlalt jõudnud sihtkohta. Ruum, millesse sisse astusime oli tõeline sõjatannermaa. Kõikvõimalikest asjadest oli tehtud barrikaade. Lisaks segadusele iludsesid kest tuba 3 Argo sõidukit, mida oma korda kanistasid M4 kuulipildujad. Suuri raudukus kaitsesid 2 kuulipilduja pesa, kuhu oli maha jäetud 2 võimast Brauningut. Tundsin, et siia ruumi võib nüüd sisse astuda Muzarim ise. Olen jõudnud "koju". Hetkeks oli lausa kahju, et keegi meid jälitamas polnud.
            Sõjast suhteliselt puutumatuks oli jäänud väike kõrval tuba, mis tundus olevat mõne pealiku ruum. Kuna ruumis oli tavapärasest  mõnusam olla, siis ei pidanud keegi paljuks väike uinak teha, kuna teada oli, et  päästma tullakse alles päeva pärast. Mõtlesin, et jään valvesse, kuid kuna kogu Mužarimi jõud on suunatud ülesse poole, siis ei pidanud ma seda vajalikuks ning jäin magama.

15. päev

            Kuhu oleksime jõudnud, kui me poleks ukse juures lahkunud? Kas me oleks juba vabad? Mis ilm välja on? On seal tähistaevas või sillerdab päike kõrgel taevas? Selliseid mõtteid mõlgutades uinusin ja tasa lootsin, et uni tuleb mõnus ja rahulik. Aga tutkit!
            Olime järjekordselt sattunud kellegi väga tormiliste sündmuste keskele. Algus oli muidugi palju lubav. Kena vaade linnale, ümber palju ilusaid inimesi, head söögid ja joogid lauas ning ise ka täitsa viisakalt riides. Järgnesid aga plahvatused, automaadi valangud, surnud inimesed, tapmine ja raha varastamine. Kiiresti sai selgeks, et seekordse sündmuse autor oli Stefan. Olime päevas, mis ta otsustas teha oma esimene meeskondlik pangarööv, mis võttis väga verise pöörde, kui üks tema kaaslastest plaanist kinni ei pidanud ning sellega ka kogu röövi kihva keeras. Kõik lõppes sellega, et Arabella ja Anthon kaotasid lifti peidetud pommi tõttu oma jäsemed ja olid sellega rivist väljas. Meil ei jäänud muud üle, kui end võimudele ülesse anda, millega meie uni ka lõpuks otsa sai.
        Ärgates oli kõigil kibe tahtmine tagasi templisse minna, mis peaks olema meie pääsetee vabadusse. Ega mul sellest väga kasu polekski, kuna olen Anthniga kokkuleppinud, et tuleme vajadusel siia alla tagasi, et Mužarim hävitada. Esmalt, aga on vaja leida võimalik väljapääs, et soovijad seda kasutada saaksid. Ega saa ju kellelegi siin olemist ja edasi võitlemist peale sundida. Seda teades tegin ettepaneku tagasi templisse minna, kuna kellegil meist pole tegelikul õrna aimugi, kaua üks või teine teekond kestab. Narr oleks veel korra suletud ukse taha jääda.
           Teekond kummalise jõeni hakkab juba selgeks saama. Kuna teed enam väga jälgima ei pidanud, siis otsisin pingsalt seintelt ussinahku, kelle saagiks ma kuidagi saada ei taha. Seekord me ühtki vibalikku ei kohanud, kuid põrkasime kokku kahe patrullis oleva Raudmehega. Olin valmis mõlema pihta tuld andma, kui ühtäkki nad otsa ümber pöörasi ja oma teekond rahulikult jätkasid. Pidasin alguses seda nende kavaluseks meid hiljem seljatagant ja kambakesi uuesti rünnata ning olin neile valmis siiski tina andma. Viimasel hetkel surus Stefan mu relva alla ja ütles, et nende pärast pole enam vaja muretseda.  Ja nii oligi. Neid me enam ei näinud.
        Taaskord tuli aga rinda pista Verekoidega, kes kummalise jõe silda turvasid. Valus oli vaadata oma kaaslastele silma, kelle jaoks pole selle silla ületamine kunagi kerge olnud. Parteloc tundis ka muret, kuid kahjuks ei olnud tema võimuses miskit teha. Soovis kõigile edu ja sammus probleemideta üle. Ei saa ka mina neid siin aidata. Vangla väits pihus pistin punuma. Ma ei saanudki aru, mis juhtus, aga seekord oli mind ründav parv väga agresiivne ja kuidagi harjumatult suur. Pidin isegi korra seisma jääma, et lihatükke ihkav parv maha koksata. Nii rasket üleminekut polegi mul enne olnud. Esimest korda tundsin, mida mu kaaslased on pidanud tundma ja tunnevad ka praegu teisel pool silda. Sultan tuli järgmisena. Õnneks on tal see haamer, mis on nagu loodud selle silla ületamiseks. Kiilakas habemik sai väikeste raskustega üle. Mingeid nõiatrikke kasutades lasi Sultan Verekoidel haamer teisele poole tagasi viia, et Stefan selle jõudu kasutada saaks. Stefan rapsis korralikult, mis kandis vilja - ta oli elusalt üle. Kõik peale Arabella olid välapääsu suunas. Mul ei jäänud taaskord muud üle, kui võtta haamer ja sellega üle joosta. Need kolm üle jooksmist ei olnud minu jaoks seekord kerged, kuid kandsid siiski vilja.
           Peale mitmeid tunde jalutamist ja šahtides roomamist olime taaskord jõudnud vanasse templisse, kuhu jäime pikkisilmi ukse avamist ootama.Ega see ootamine just kõikse mõnusam tegevus ole. Kui kõik teised olid lüliti otsingud lõpetamine kammiseime meie Stefaniga iga meetrit selles templis. Ma ei tea, mis aga miski jäi Stefanile ukse juures silma. Niipea, kui ta oli käed uksel olevale kujule suunanud käis kõva raksatus ning uksed avanesid. Kusagilt seljataga käis väike rõõmuhõise ka minu näole ilmus meeldiv muie. Kiilutasin Stefani abiga uksed, et need enam kunagi ei sulguks ning liikusime lootusrikkalt mööda avanenud koridori.
            Päris mitu km tuli jalutada enne, kui midagi muutuma hakkas. Jõudsime lõpuks suurde ruumi, kus olid 4 tahmaste nägude ja odadega kujud. Nad oleks olnud täiesti tavalised kujud, kuid meie erilise tähelepanu pälvisid nad sellega, et nende silmist jooksid verepisarad. Veri nende silmis oli päris värske. Kummaline ta ju oli, kuid seda seletada me kuidagi ei osanud. Anthon oskas õelda, et nad seal selleks, et külatajatele jõudu anda. Lisaks leidsime väikse kõrvaltoa, kus oli bassein ja selle keskel suur jõulise mehe kuju. Selle kohta oskas Anthon õelda, et tegemist on kujuga, mis sümboliseerib kõiki jumalaid. Kõiks, kes selle poole palvetavad, palvetaksid nagu oma jumalale. Mingi religiooni värk ühesõnaga. Ma ei ole sellest jamast kunagu lugu pidanud, ega päris täpselt aru saanud.
              Oli jäänud veel üks edasipääs, mis meie arvestuste kohaselt pidi viima mehaanilise liftini. Nii ta oligi. Lõpuks kohal! Seda paganama lifti oli tõesti heameel näha. eriti heaks muutus tuju, kui olin üle vaadnud korrasoleku ja kandevõime. Kõik näitajad on nüüd seda moodi, et loetud tundide pärast oleme üleval ja soovijad ka vabad. Üllatus oli suur, kui esimesena puki astusin ja meid käsihoovast ülesse poole vinnama hakkasin. Kõrr,kõrr kõrr ja 1 cm olime liikunud. Sellise tempo juures liigume me ülesse terve igaviku, tundis Anthon muret. Proovisin kiiremaid liigutus teha, kuid tulemust see väga ei muutnud. Mis seal siis ikka, parem ikka kui mitte kunagi ja andsin kätele valu. Panime paika järjekorra, mida järgides sai igaüks paar korda ca 15 minutit hooba tõmmata ja suruda. Samal ajal toimus muidugi korralik mokalaat, kuni mõned tukastama jäid, mis tundus päris mõistlik mõte, kuna väsimus oli jah võimenduma hakanud.
            Tunnid möödusid ja hingatav õhk muutus üha puhtamaks ja paremaks. See oli hea märk sellest, et üleval ootab meid Mužarimist puutumata keskkond. Kohe, kui olime ülesse jõudnud tabas meid järjekordne ebameeldiv üllast, nimelt olime sattunud suletud rauduste taha, millede avamiseks puudus kang, hoob või lüliti. "Eest ära" hüüdis Sultan ja virutas meeletu jõuga oma kangi uste vahele ja kukkus väänama. Kogu oma jõudu ja oskusi rakanades väänas Sultan, kuni käis krõks ja miski murdus. Nüüd olid kõik ukse kallal nagu šaakalid.
           Ukse taga lootsime näha hoopis teistsugust pilti, kui see, mis meile seal avanes. Õhk oli küll puhas ja hingatav, kuid kõik ülejäänud oli kui suure sõja üle elanud. Kõik koha olid kuuliauke ja plahvatuste jälgi täis. Kontor, kuhu jõudsime oli segi paisatud. Parteloc tundis selle koha ära, kuid sellisena ta seda küll ei mäletanud. " Kurat, siis on veel hullem korralagedus, kui minu toas" muigas Parteloc. Ruumis oli kuulda raadiosidet, millest võis kuulda, et sõdurid on taganemas ja valmis evakueeruma. Jooksin raadi juurde ja püüdsin ühebdust saama, kuid tutkit. Keegi oli sellele koodi peale pannaud, mida me ilmselgelt ei teadnud. Püüdsime leiada maas vedelevatest paberitest ja dokumentidest väikse kirja "kood on see ja see", aga ei miskit.
           Parteloc, kes sellel samal korrusel viimased 3 aastat elanud teadis täpselt, kus on väljapääs. Tema järel minnes jõudsime järjekordsete kinniste usteni. Anthon proovis võlutriki abil ust avada, kuid tulutult. Proovisin ka mina puhta jõuga, kuid ilmselgelt oli ka sellest vähe. Ust uurides selgus, et sõdurid on kasutanud taganedes taktikat, mille üheks osaks on kõik juurdepääsud nendeni lõplikult sulgeda. Jooksin liftini, et näha, kas ka see on õhitud. Mul oli õigus, ka lift oli kasutu. Lift õhatud ja uks kinni keevitatud. Palju õnne meile!
            Parteloci sõnul siit rohkem väljapääse polnud. Ainukeseks lootuseks oli ühendus saada sõduritega, kes meid siit alt päästa saaksid. Jätkasime otsinguid, kuid puudus kindel objekt, mida otsime. Kõik käisid ninad maas ja otsisid mindagi. Parteloc tutvustas meile vahepeal oma tuba, mis oli väiksem, kui mõne mehe peldik. Toas soovitasin tal selga panna valvuri munder, et pääsedes oleks ta ikka valvur, mitte vand. Toas leidus veel hulganisti pornot, seda nii ajakirja kui ka videokassetide näol. Parteloc tõmbas madratsi alt välja mingi väitsa, mida muietes vaatas. Tundus päris hea asi olevat," aga kas siin õigeid relvi ka on" küsisin ma uuelt mõõgavõitlejalt. "Seal kaugel eemal on kohalik relvakamber, kus suure tõenäosusega leiate vaid beretasid, kuid ega me valvurid lollid olnud. Me teadsime, et ühel heal päeval võib siin jamaks minna. Meil väiksed varud" seletas Parteloc ja juhatas meid mõned ukse eemal oleva toeani. "Seal, mu sõbrad leiate, mida vaja". toast leidsime peidetult 10 granaati, korralikud M16 automaadid ja korralikult laskemoona. Nii juba läheb!
            Ok, nüüd oleme relvastatud, kuid ega need meid siiski siit välja ei aita. Otsisime edasi, kuni Sultan leidis seinalt sedeli kirjaga "Taftsuk, panin kood see imelik päev, mis seal oli". Proovime erinevaid kuupäevi, kuid miki ei ühendanud meid sõduritega, kes kusagil eemal korralikke lahinguid pidasid. "leidsin midagi", kasjus Anthon. Ta leidis minikopteri salvestise, mida jooksime Parteloci tuppa vaatama. Kopter oli filminud Mužarimi põrgut, mis pasitis ikka väge jube koht. Vaatasin küsiva pilguga Anthonile otsa, et kas me ikka tahame sinna minna. Jõud, mis seal all oli, on nii tugev, et ajas isegi kaamera, kui mõistuseta tehnika hulluks. ekraanile ilmusid kõiksugu jubedused ja jälkused, kuid mingi hetk fikseerisime kuupäeva, milleks oli 01.23.2040. Olime kindlad, et see on see päev, mida otsisime. Oligi.
              Toksisin vajalikud numbrid sisse ja raadiojaam muutus kasutuskõlblikuks. Võtsin korduvalt staabiga ühendust, kuni lõpuks meile ka vastati. Staabil oli raske uskuda, et me elus olema ja alt ülesse jõudsime. Selgitasime, kes me oleme, kuni lõpuks eraldati meile, meiega tegelema leitnat Komarov. Kui ka talle sai asi selgeks tehtud, lubas ta teha kõik, mis tema võimuses, et meid siit jamast päästa. Nii äkitslt ei osanud ta meile midagi konkreetselt õelda. Lubas asja uurida ja jättis meid ootele.
           Peale 3h ootamist võtsin Komaroviga uuesti ühendust. Loodetud vastus päästemeeskonna kohta jäi meil saamata. Lt. Kamarov: "Vabandust mehed, aga IT vend keeras kõik nässu. Päästemeeskond tuleb hoopis augu juurde, mitte teie juurde. Peate ise sinna saama, kuid sellega on ka väike jama. Teil on tund aega aega, et jõuda gaasikambrist läbi, vastasel juhul sulguvad uksed igaveseks. Kurta, tõesti taheme teid aidata, kuid nüüd peate kiiresti tegema. Peate sisenema lifti all olevasse šahti, kus kasutage koodi 7943. Edu teile mehed!"
                        
                                               Päev jätkub.......
           

14. päev - Säh sulle kooki moosiga!

           Napilt, kuid siiski kindlalt olime pääsenud Raudmeeste kindlusest. Näinud, et kõik sinna sisenenud olid elusalt tagasi laagriplatsil, oli uni kiire tulema. Ma ei tea, millest see tuli, kuid ärgates ei olnud mul väga hea olla. Päeva esimene pool möödsu minust kui linnutiivul. Pilt oli taas selge, kui astusin järjekordselt Verekoidest kubisevale rippsillale.
            Andsin jalgadele valu. Ei mina taha nendega seal sillal puid ja maid jagama hakata. Mõni suutis end küll kinni haakida, kuid sellest hoolimata pingutasin lõpuni. Parteloc ootas mind juba ees ja tervitas lõbusalt. Järgmisena pidid üle tulema koide lemmikus saanud Anthon ja kõigi lemmik Sultan. Anthon oli vahepeal omale selga ajanud uue uhke raudrüü, mille olin tema tarbeks lossist kaasa vedanud. Midagi pole õelda, see sobib talle nagu valatult. Ei tea, kas raudrüü oli põhjuseks, aga Anthon marssis ilma suurema probleemita üle. Koipilv tema ümber oli kohati päris korralik, kuid väga täpsete torgetega tappis teda tüütama tulnud koid.
Sultani päästis seekord lossist leitud vasar, mida ta meeleheitlikult peakohal keerutas. See tekitas päris korraliku lööklaine, millest koidel läbi surumine oli vaevalik. Korra või paar pidi mees hoogu maha võtma, et koisid tõrjuda, kuid lõpp hea kõik hea. Kõige vaevalisemalt sai üle Arabella. Ei tea, kuidas ta seda suudab? Näha oli, kuis putakuad teda närisid, kuid Arabella silm ka ei pilkunud selle jama peale.
         
             Meil olid seekord kõik eeldused, et "liivakella lahing" võita. Motivatsioon oli kõrge ja ootused veelgi suuremad. Me olime oma varustust tublisti parandanud ja kahest eelmisest lahingust tublisti õppinud. Veel enne kui kella kaareti tegid kõik veel viimased ettevalmistused. Minu ja Parteloci ettevalmistus piirdus paari õla ja randmeringiga. Professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka oma lahingvarustuse. Anthon lausus jällegi mingeid nõia sõnu ja vehkis natuke kätega. Lootsin väga, et sellest on talle abi, kuna tema on ainuke, kes saab meid sellest lahingust võitjatena välja tuua. See, millega sai hakkama Sultan, pani mind hetkeks täitsa imestama. Ta vehiks ka midagu umisedes liivakella poole kätega ja lõpuks lõikas endale sisse, et saada paar tilka verd. Nii pea, kui veri vette langes tekkisid tema ümber veel 5 Sultanit. Veel enne kui jõudsin midagi küsida, keerutas liivakella kärsitu Arabella.
              Pimedus, mis meid järjekordselt enda alla mattis ei ehmatanud ega kohutanud mind enam, kuna kõik oli tuttav ja teada. Nägijaks saades kasutasin oma vana taktikat, milleks oli esmalt hävitada Mužarimi lapsed. Ei hakanud riskima, kuna kõik lootused olid pandud sellele lahingule, siis ei hoidnud ma granaatidega kokku. Üksteise järel heitsin juba valmis võetud granaadid portselanist nukkude poole. Algus läks hästi ja nukud said hukka. Järgnev käis kõik nii kiiresti. Nagu tellimuse peale võtsid enamus vastastest oma sihtmärgiks Sultani. Õnneks oli seekord teda vähekene rohkem, nii 5 korda rohkem. Hiljem selgus, et kloonidest on vaid kasu, kui vastane valib korduvalt päris Sultani asemel tema teisiku. Selles lahingus suutsid vastsed valida meile sobiva Sultani. Iga natukese ajatagant oli häha, kuidas haamrist tekitatud lööklaine keskelt üksteise järel mehemüraka kloonid kadusod. Oli näha, et ei olnud ka hingetud teisikud Kadunud Hingedele mingi vastane. Juba hetkelisest jõllitamisest kadus viimane kus see ja teine.
          Samal ajal, kui vastased Sultani ümber kogunesid, hiilis Arabella lootuses, et teda jällegi ei märgata  Templivalvurite selja taha. Püüdis korrata eemises lahingus toimunut. Tabas ka seekord ühte, kuid selle peale pöörasid nad end ümber ja paljastasid mõõgad. Arabella, kelle ilme selle peale karvavõrdki ei muutunud lasi lähenevaid vastaseid, kuni mõõgad tema vääti keha läbistasid. Olime kaotanud ühe oma kaaslastest.
          Anthon, kes nägi välja nagu tuttuus esimese Mužarimi aegne Raudmees astus julgel sammul kohe Ajasöösturi suunas, kuna tema kandis mõõka, mis ainsana koleda eluka alistada suudab. Mõõk võis küll püha ja võimas olla, kuid sellega võitlemine ei tundunud veel Anthonil käpas olevat, kuna mõned üksikud löögid suutis ta lõpetada enne, kui Ajasööstur teda oma odaga takistas. Anthoni kehas oli märgata juba väsimuse märke. Ei mäletagi, kas ta kutsus appi või märkas hädas sõpra ka Parteloc, kes võitluse Hingedega, keda ta oli juba korralikult rappinud, pooleli jättis ja meie Raudmehele appi tõttas. Jättes ülejäänud Hingede saatuse minu otsustada.
          Tegin kõik, mis suutsin, et maha võtta Hinged, kes on meile seni kõige rohkem kannatusi toonud. Loobusin järjekordselt kaugelt püssi paugutamisest ja sukeldusin nuga vehkides vaenlaste keskle. Olen selle ajaga suutnud omandada tehnika ja viliumuse, mis kustutab kõige paremini siinseid elukaid. Nagu isa mulle alati õpetas, siis peale pauku võiks alati nii profülaktika mõttes ka noaga vastase elutähtsad organid või sooned läbi torgata. Parem karta, kui kahetseda, kuna kunagi ei või teda, kas esmapilgul surnuks tunnistatud vaelane ka seda tegelikult on. Need liigutused olid mul käpas. Ei läinudki kaua, kui ka viimased Hinged olid saanud oma loodetud tina koguse ja külma tera meki kätte.
          Meie kadu oli endiselt üks, kui mitte kaasa arvata Sultani kloone, kes kõik olid juba langenud. Järele jäänud õige Sultan vehikis kõigest väest oma haamriga, mis tekkitas tema ümber päris korraliku keeristormi. Torm niitis maha nii mõnegi vaenlase salga. Koid, kes lootsid saada siit midagi head potsatasid maha veel enne, kui kellegile ligi jõudsid. Samuti ei suutnud Tepmlivalvurid ega Vaimu Vampiirid üle paari torke ja noole teele lasta.
          Anthon oli väsimusest vaikselt kokku kukkumas. Napilt enne jõudsi minu kõrval võidelnud Parteloc nende vahelist ühepoolseks jäänud tampimist takistama. Jooksupealt äsas Ajasöösturile oma mõõgaga, mille viimane kergleva liigutusega eemale tõrjus ja Partelocil tasakaalu viis. Veel enne, kui Partelec tasakaalu taastas sai kõva hobaduse vastu roideid, mis meie päeva kangelase krimasse tegema pani. Nüüd, kus kole-paha tähelepanu oli eemale juhitud võttis Anthon jõu kokku ja viruts täie hooga oma püha mõõgaga Ajasöösturi pea suunas. Täis tabamus! Anthon tegi seda, mida me talt ootasime. Ta tegi Ajasöösturi pea jagu lühemaks. Olime lahingu võitnud veel enne seda, kui kaljuseinast abiväed saabusid.
          Hetk hiljem olime tagasi ruumis, mida eelnevalt täitsid Raudmeeste laibad ja mehe kõrgune liivakell. Neid ei olnud enam. olime täiesti tühjas ruumis, kus laiutas nüüd juba kaks ava. Üks see, kust olime tulnud ja teine see, mida tulime siia leidama. Olime pääsemisele jälle sammukese lähemal. Parteloc, ei suutnud oma emotsioone talitseda. jooksis ringi, vehis mõõgaga ja karjus Mužarimi suunas kõiksugu roppusi ja pilkavaid lauseid. Oli näha, et mees on omas elemendis ja tehtuga vägagi rahul. Loomilikult oli hea meel ka kõigil teistel. Ma jällegi "ei olnud rahul" sellega, et lahing nii kiiresti läbi sai. Just olin saanud õige extasi laksu kätte ja valmis korralikuks lahinguks ja mölluks. Säbelesin seal mõnda aega, kuni kõik olid valmis edasi vabaduse poole liikuma.
           Tunnelid mida mööda sai käidud olid küllalt kummalised. Miski ei tundunud päris, kuid samas oli käega katsutav. Mida edasi seda kõledamaks ja soojamaks koobas muutus. Mõne tunni tee kaugusel olime lõpuks jõudmas kuhugi. Eemalt pasitis erkkollaselt kumav miski. Paljastasime kõige halvemat oodates oma relvad ja sammusime ootusärevalt edasi. Kuma, mida nägime oli järjekordse koopasuu, mille kohal oli kivisse raiutud nelja silma ja üldse kurjakuulutava olendi kuju. Enne selleni jõudmist tuli meil mööda tammuda veel neljast kummalisest suu ammuli olevatest inimest meenutava kuju eest.
           Mis nüüd siis?! Siin all ei tea kunagi kust ja millest võib pauk käia. Seepärast ei tormanud esialgu meist keegi neid kujusi lähemalt uurima. Me püüdsime mõista, mis trikk see selline on, kuni Arabellal igav hakkas ja esimest kuju lähemalt põrnitsema astus. Ega me teda enam tagasi püüa hoida, kuna see on nii lootusetu tegevus. Las laps teeb, peaasi, et laps ei nuta.
            Kujud, milleni jõudsime ei olnud meile kuidagi ohtlikud. Nende silmad küll hiilgasid ja vilkusid kurja kuulutavalt, kui neile lähemale astusime. Kui Sultan oli teise ja mina kolmanda kuju vaatevälja jõudnud hakkasid kujud meile lähedaste inimeste häälega rääkima. Sultan tundis hääle järgi ära kloostri ülemmunga Aurise, kellega ta pikalt mõistujutta rääkis, kuid lõpuks ühise keele leidsid. Minuga hakkas aga rääkima minu Ingakene, kes tundis muret, kuidas mul läheb ja kas kõik on ikka korras. Kui olin ta maha rahuastnud ja libanud tervelt koju naasta lõpetas kuju minug rääkimise. Parteloc tekitas huvi neljandas kujus, kes võttis temaga ühendust Sergio, kes palus Partelocil end vähekene korrastada. See kõik oli küll väga veider, kuid veel veidram oli see, et me nend vestluse lõpus paremini tundsime.
            Edasi minemiseks tundus olema meil vaid üks tee ja selleks oli helendav koobas. See ei tõutanud head. Sultan arvas, et tegemist on koguni Mužarimi südamesse viiva käiguga. Me ei tahtnud uskuda, et tegemist on tõesti meie ainukese väljapääsuga siit, ehk praegusel juhul pigem hukatusse viiva teega. Appi tõttas Arabella, kes esmaspilgul kumavasse koopasse minema suundus, kuid veel enne koopsuuni jõudmist osutas ta käega ja ütles "siin". Mis asi seal jälle on?! Läksin sinna ja koputasin haamriga natuke ja tõdesin, et tõepoolest on seal midagi. Sulatan võttis kangi ja aitas näidatud kohas lammutustöid teostada. Seal oli šaht, mida olime siia alla otsima tulnud.
          Pikalt mõtlemata hüppasin sisse ja hakkasin šahti mööda edasi liikuma. Peale mõningast roomasmist lõppes moodne plekist venttoru ära ja edasi läks vaid robustselt tahutud koobas. Eest poolt paisti koobas laiemaks minema. See oli hea märk. Veel enne, kui kohale jõudsime lahvatasid iseenesest põlema tõrvikud, mis paljastasid vana palve ruumi. Kohale jõudes ehmatas korra meid keset templit seisev mees, kes osutus vahakujuks. Ruumi uurides sai meile selgeks, et tegemist on Ivinaro templiga, kes oli nahkhiirte jumalanna. Pingeid maandas teadmine, et tegemist oli rahuliku loomuga looduse kummardajatega. Seega polnud karta mingeid suurejoonelisi surmavaid lõkse. Kuid see teadmine ei viinud meid füüsiliselt lähemale liftile. Meie teekonda takistas suur massivne kivist uks, mille avamiseks puudus ruumis vastav mehanism. Süvenenumalt lugedes kõiksugu sümboleid uskusime, et ukse avamine on seotud ajaga. Meie andmete põhjal pidi uks avanema täpselt südaööl. Kuna aeg on meie jaoks juba ammu kaotanud igasuguse tähtsuse, siis polnud meil aimugi, kas hetkel on väljas öö või päev. Ootasime mõned tunnid, kuid midagi ei juhtunud. Sultan, kes muidu ikka vagusi istub ja mediteerib kibeles šahti tagasi, et minna vaatama kaardil näidatud vertikaalšahti. Olin alguses selle vastu, kuna olime juba ammu välistanud seal kusagile pääseda. Aga mis seal siis ikka. hakkasimegi minema lootuses, et tagasitulles on kätte jõudnud südaöö.
          Nagu arvata võis oli vertikaalšaht, kuhu jõudmiseks tunde kulutasime täiesti kasutu. Keerasime otsa ümber ja liikusime templisse tagasi. Pettumus oli suur, kui kohale jõudes meie silme all uksed uuesti 24 tunniks sulgusid. Kurt küll! Oli nüüd seda jama veel vaja. Kuna väsimus on juba võimust võtmas, siis pidime  teekonna laagrisse taaskord ettevõtma.
            Ilma suuremate sekeldusteta jõudsime rampväsinutena laagrisse ja heitsime magama. Hinges oli ärevus ja uni oli kiire tulema. 

13. päev

            Oi kurja, kui tüütud need šahtid ikka on. Ei ole küll ilus mõelda ega õelda, aga seal all on parem. Jõudsime lõpuks koos äsja surmakutsarile kätt pakkunud Sultani ja Anthoniga tuttavasse turvaruumi, kus meid pikkisilmi oodati. Kõigil oli hea meel näha, et me kõik jälle ühist keelt räägime.
            Istusin maha ja võtsin natuke aega, et mõelda, mis õigupoolest viimase päevaga juhtunud on. Inimelu on ikka nii habras. Pauk võib oodata meid sealt, kust me ei ooota ja siis, kui seda kõige vähem karta oskame. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda suurem vajadus oli mul kirjutada kiri, mis minu hukkumise korral minu naise ja lapseni jõuaks. Peale poole tunnist kribamist olin omadega valmis saanud. Palusin Lucindal seda kirja endaga kaasas kanda ning kõige halvema tsenaariumi korral see kiri minu lähedastele toimetada. Andsin Lucindale võimaluse sama teha. Ta ei suutnud väsimuse tõttu midagi kirja panna, kuid see mõte meeldis talle. Me ei tea, mis juhtub homme, me isegi ei tea, mis juhtub tunni pärast, seetõttu küsisin Lucinda vanemate kontaktid, et nendega õnnetuse korral ühendust võtta ja selgitada tegelikku olukorda.
         
            Püüdsin ka Anthoniga kontakti luua, kuid mees oli veelgi rohem omas elemendis kui tavaliselt. Kössitas ja kritseldas meeleheitlikult midagi. Ei teinud must väljagi. Mis seal siis ikka, eks tal oleka karm katsumus seljataga. Mõne aja pärast tõusis mees püsti ja astus Parteloci juurde ja tänas teda oma elu päästmise eest ja surus kätt. Mulle jäi silma, et see ei olnud tavaline käepigistus. Mu aimdus oli õige. Ta tuli ka minu juurde ja pistis häid sõnu lausudes käe pihku, mille sees oli peidetud paberi lipik. Silmist suutsin välja lugeda, et see midagi tähtsat. Sama protseduuri kordas ta iga meie kaaslase juures. Lõpuks, kui kõik olid kirja läbi lugenud ja oma relvi poleerima hakkasid ning ootava pilgud mulle suunasid, leidsin et on ka aeg see läbi lugeda. Varjatult püüdsin seda teha. Imestus oli suur, kui nägin selles hoiatust meie kukil istuvatest nähtamatutest olenditest. Peale seda järgnes päris korralik mõistujutt selle üle, mida me nüüd tegema peame. Läbi lillede ja ridade vahelt suutsime välja lugeda, et peame teesklema magamis.
               Lucinda seda ei suutnud, kuna tundis end lihtsalt liiga väsinuna.  Anthon, kes pidi meie und valvama jääma, sättis end tema kõrvale mõõk ründevalmis. Minul ja Partelocil õnnestus Vaimu Vampiirid ära lollitada. Sultan küll püüdis, kuid kas ärevusest või millestki muust ta siiski piilus aegaajalt ühe silmaga, kas keegi on teda ründamas, mis talle ka valusalt kätte maksis.
               "Rünnakule" karjus Anthon. Avasin silmad, kuid endiselt ei näinud midagi. Paugutasin igas suunas püssi, lootuses kedagi tabada. Järjekordselt 3 mööda ja neljas pihtas. Meie õnneks muutuvad Vampiirid nähtavaks, kui neid on korra tabatud. Hiljem selgus, et nad muutuvad nähtavaks, vaid neile, kes on suutnud neid mingilgi moel kahjustada. Hakkasin end kiirel püsti ajama ning nägin, kuidas üks vampiiridest oli rünnaku just lõpetanud ja tõmbas Sultani kõrist mõõga välja. See ajas mind tohutult marru. Nagu mõne ergutava aine mjul ajasin end välkkiirelt püsti ning lõin mind rünnata püüdnud vampiirile noa rindu. Tõmbasin ta enda poole ning surusin berate raua talle silmade vahele ja klõpsutasin päästikut seni, kuni seal enam ühtki pauku ei kõlanud. Aju, kui neil selle kohapeal see on, lendas kaarega laiali. Nähes Parteloci täiesti vales suunas mõõgaga vehkimas sain aru, et tema küll oma vastast ei näe. Jooksu pealt jõudsin veel fikseerida, kuidas Anthon Lucindat kaitstes ühest oma Laanetera läbi torkas. Paterloc aina rapsi, kuid kõik tulutult. Jõudsin teda ründava vampiiri selja taha. Haarasin talt kõrist kinni ning jõuliste lõõkidega surusin oma noa mitu korda ta ribide vahele. Tundsin, kuidas tema kehast hakkas jõud otsa saama. Keerasin ta veel ümber ja kiirete löökidega tabasin teda südamesse. Otsisin järgmist, kuid õnneks oli Anthon just viimase Vampiiri löögi eest põigelnud ja tagant kätt mõõgaga tast läbi tulnud, niiet ühest sai 2. Minus oli tohutu viha. Kuradi tõpra nahad, tulevad unepealt meist toituma. Käisin kõik ükshaaval läbi ja lõikasin kõrid läbi ning takkatipuks panin paar pauku jalaga. Sultanil läks õnneks jälle, kuna Vampiir ei olnud teda korralikult tabanud. Mees kaotas, küll palju verd ja pildi silme eest, kuid varsti oli ta jälle meiega.
            
         Hommik on õhtust targem. Meie puhul oleks vist õigem öelda, et puhanuna on lihtsalt parem. Meil pole õrna aimugi, mis kell tegelikult on. Ka minu  päris täpne sisemine kell on täitsa sassis. Heitsime magama.
          Ärgates olime kõik jälle timmis. Sõime, mis kätte juhtus ja arutasime plaane. Läbi käis mõte, et peaks läbi kammima kaardil näidatavaid ruume, et leida mõni relvakamber. Domineerivaks jäi siiski plaan minna alla põrgusse ja teha väike luureretk idabokki. Kuna meie esmaseks eesmärgiks on leida väljapääs, mille takistuseks oli püha relv, mida lootsime leida Raudmeeste külast.
           Hakkasime liikuma. Kui olime jõudnud tagasi alla põrgusse ja peaegu seljatanud järve, millest korra välja kargas Kondipurustaja jäi Lucindale vees midagi silma. Kui kuulsin, et "oota, ma näen midagi seal vees" käis mu kerest tohutu vibra läbi. Tundsin hetkeks, kuidas mu roided jälle järele andsid. Seekord seal siiski kedagi ei olnud, vaid miskit oli ta seal näinud või tundnud. Hüppasin vette. Sukeldsin näidatud kohas ja leidsin sealt kaugustesse ulatuva veealuse käigu. Otsustasime seda mitte lähemalt uurida.
           Mõned tunnid ida poole vantsides jõudsime tohutu lossini. Ümber lossi jalutasid Raudmeeste salgad. Olime veendunud, et Roderik ei liialdanud, kui ütles, et seal neid tuhandeid. Kuid sellist lossi ei osanud meist keegi oodata. Mööda käike luurates suutsime teha lossile tiiru ümber. Selle käigus leidsime 2 sissepääsu, kuid mitte ühtegi akent. Üks sissepääs oli nähtav, kuid teise leidmiseks kulus meil parajalt aega, kuna tegemist oli peidetud uksega.
            Suure ettevaatlikusega lähenesime lossile. Lucinda, kes kõikvõimalike salauksi avada oskab avas ka eesseisva meile. Ukse taga laiutas pikk, pime ja kitsas lõputuna näiv tunnel. Pimeduse lõpus oli tupik, mille avamisega sai Lucinda jälle suurepäraselt hakkama. Need koridorid ja saalid, mis meie ees avanesid olid kolossaalsed. Hakkasime mööda neid koridore pead laiali jooksma. See ei tundunud väga hea idee olevat, kuna arvestades lossi mõõtmeid ei suudaks me sellise tegevusega leida ühtki maagilist relva, ega hiljem ka väljapääsu. Olles jälle ühe suurema saali keskel ja valides suunda, jäi mulle silma seinale joonistatud maja plaan. Kritseldasin selle ülesse ja märgistasin ära, kuhu jääb pealiku ruum, relva - ja hauakamber. Mina tundsin huvi muidugi kohe relvakambri vastu, kuid minu õnnetuseks jäi see meist väga kaugele. Jäime oma plaani juurde, ära tuua hauakambrist püharelv. Müütide või teadupärast oskas Sultan õelda, et hauakambrisse on alati  ka teine pääs, kuid selle kasutamiseks vajame me võtit, mis suure tõenäosusega asub kuninga kambris. Ei jäänudki muud üle, kui liikuma hakata. Kuna käike ja hargnemisi oli tohutult, siis tuli liikuda eriti ettevaatlikult ja tähelepanelikult, et me mõne Raudmeeste kamba otsa ei jookseks.
             Eelnevalt leppisime kokku, et siin ei ole mõtet vastupanu osutada, kuna kohe kui meid tabatakse puhutakse pasunat ja Raudmehi koguneb kümneid ja kümneid. Kõik peavad töötama ühise eesmärgi nimel, milleks on püha relva kättesaamine. Seda ka siis, kui peame üksteisest lahku minema. Pidevalt joostes ja varjudes jäi Parteloc lõpuks kadunuks. Lootsime, et temaga midagi ei juhtunud, kuid pidime oma teekonda jätkama.
             Lõpuks jõudsime Kuninga ruumini, mida valvas üksik Raudmees. Varjusime lähedal olevasse koristusruumi ja arutasime plaani, kuidas temast mööda minna või kuidas ta maha võtta. Otse peale minna ei saanud, kuna, siis oleks ta kohale kutsunud teised valvurid, mis tähendaks missiooni nurjumist ja arvatavasti ka meie hukku. Äkitselt ütles Sultan, et tal on plaan. Nimelt oskab ta paari trikki, millega Raudmehe tähelepanu tõmmata. Kasutades oma oskust saata hääletuid sõnumeid ja telepaatilist koputust, oli meil plaan olemas. Sultan alustas oma woo-doo liigutuste ja sõnade lugemisega. Plaan õnnestus. Valvur hakkas kihelema ja astus peagi kuninga ruumi sisse. Sööstsin kõige ees nii kiiresti kui suutsin. Keegi minu taga koperdas ja tekitas kuuldava heli, mille peale valvur enne minu kohale jõudmist ümber keeras ning mind märkas. Ma olin arvestanud, et haaran iga hetk tal seljatagant kinni, kuid tal õnnestus eest ära astuda ja mulle küünarnukiga mööda pead virutada. Kukkusin sinna samasse maha. Valvur oli juba pasunat puhumas, kui Lucinda jõuga ta maha murdis. Püüdsime kohalikuga kontati saada ja selgitada talle, et ka meie Muzarimi vastu võitleme, kuid Raudmees jäi oma põhimõtetele kindlaks. Kuni lõpuni välja uskus, et me oleme vaenlased ja meid tuleb tappa. Tuba läbiotsides, leidsime vajaliku võtme ja hulgim hõbemünte. Raudmehe hukkasime ja peitsime koristusruumi.
              1/3 plaanist tehtud. Hauakambrisse jõudmiseks valisime kõrval tee, milleks oli käik läbi palvesaali, mis paiknes otse hauakambri kõrval. Saali sisse astudes leidsime eest ühe põlvitava rüütli, kelle kindluse mõttes kustutasime. Palvesaali nurgas oli luuk, mille võti meil olemas oli. kitsas käik viis meid lõpus hauakambrini. Kamber ei olnud väga suur. Neljas nurgas oli mõõkadega mehe kujud ja ruumi keskel lamav mees, kes olevat olnud Raudmeeste kuningas. Lamava mehe rinnalt leidsimegi lõpuks, selle mille järele me siia tulime.
            2/3 esialgsest plaanist täidetud. nüüd jäi üle vaid siit neetud paigast elusalt minema saada. Ma käisin nii kaua kaaslastele peale, kuni nad oli lõpuks valmis minuga ka relvakambri üle vaatama. Tee selleni tundus eriti pikk. Mööda koridore edasi liikudes jõudsime trepini, mille all oli 2 valvurit meie edasipääsu takistamas. Meil ei jäänud muud midagi üle, kui ma pidin minema peibutiseks ja nende tähelepanu enda peale tõmbama, et Sultan ja Lucinda ohutult mööda pääseksid. Pidin mitmeid kordi jänest mängima, kuni lõpuks tekkis ristmiku peal olukord, mil kedagi kusagilt ei tulnud. Relvakambrisse tulek tasus end ära. Lucinda sai turvise ja võimsa lahinghaamri. Sultan krabas omale väikese sõjakirve ja jalutuskepi taolise saua, mis samuti päris korralikuks tapariistaks osutus. Ma leidsin veel kurja kuulutava raudrüü, mille ma Anthoni tarbeks ajutiselt endale selga ajasin. Kohmaks ta oli, kuid välimust vaadates võis arvata, et tegemist on väärt kraamiga.
          Nüüd jäi sooritada edukale tulemusele viimane kolmandik esialgsest plaanist. Kahjuks see nii edukalt ei lõppenud. Püüdsime meile tuutava kahe trepi valvuriga sama plaani kasutada, kuid Sultan muutus peale kolmandat katset kärsituks ja lipsas vasakule vaatamata trepile. See oli kohutav viga, kuna sealt lähenesid jooksusammul 20-ne pealine raudmeeste salk, kes Sultanit märkasid ja pika tagaajamise peale kätte said. Olime jäänud Lucindaga oma pead. Nüüd veelgi ettevaatlikumalt liikudes leidsime tee väljapääsuni ja sealt laagriplatsini.
          
            Kogu teekonna jooksul lootsin leida nii Sultanit kui ka Parteloci. Minu lootused olid juba kadumas, kui ühtäkki nägin kedagi mööda rägastikku lonkimas. See oli Parteloc, kes oli vaese omaks pekstud ja surnute sekka visatud. Tund pärast meie laagrisse jõudmist astus ka verine Sultan väravate vaelt sisse. Kamp oli jälle koos.
            
         

12 päev

         Uskumatu hommik. Kõik on nii valesti kui  olla saab. Kõigepealt see unenägu, nüüd on üks meie hulgast kadunud ja 2 on täiesti omas maailmas. Mida nendega küll teha? Püüdsin Sultani ja Arabellaga mingisugustki kontakti luua, kuid kõik katsed luhtusid ja viisid välja selleni, et hoopis mina olen segi ja näen nägemusi. Õnneks oli Parteloc ja Lucinda, kes mind minu reaalsuses hoidis. Kahe sõgenenud jutt tundus kohati nii usutav, et kui poleks mul olnud tuge, kes minu juttu kinnitanud oleks, siis mine tea, mida uskunud oleks.

        Igatahes oli fakt see, et Sultan ja Arabella elasid omas maailmas ja Anthon oli jäljetult kadunud. See ei olnud selline hommik, millest oleks unistand. Mul oli asi selge - Anthon tuleb leida, kuna ka tema manustas rohelist imepulbrit Roderiku lubatud kogusest rohkem. Lisaks luges ta Igori päevikut, mille mõju oli teadmata. Raske oli muidugi kahele sõgenenule seletada, et läheme nüüd Anthonit otsima, kes nende jutu põhjal kõrval kongis omi asju ajas.
           Aega ei ole kaotada. Õnneks suutsin Anthoni jäljed ülesse võtta, mis juhatasid meid minu arvutuste kohalselt kirde suunas. Imelik on see, et ta oli läinud sinna täiesti vabatahtlikult, kuna kõrvalisi jälgi ma tuvastada ei suutnud. Miks ta seda tegi? Miks pidi ta seda varjatult tegema? Miski siin ei klapi. Nagu kõik need käimised siin ei ole olnud ka seekordne ohutu.
             Vaevalt poole tunni tee kaugusel langesime taaskord ussikeste varitsuse otsa. Kõik sujus nagu õlitatult. Olin arvestanud sellega, et me neid kohtame. Hoidsin armsaks saanud beretta laskevalmis. Ei tea, kust nad ilmuvad, kuid välkkiirelt olid nad platsis. Põmm, põmm, põmm ja kõik surnud. Ma võin vana olla, kuid kiirust ja osavust mul jagub. Jõudsin veel väikse muige naole saada, kui nägin, kuidas Parteloci silmad tagurpidi vajusid ja kehast värin läbi käis. Oli selge, et ussid tabasid teda õigest kohast ja halvasid ta närvisüsteemi mõneks ajaks. Püüdsime teda küll turgutada, kuid tulutult. Kuid aeg on seekord väärtuslikum, kui raha, mis tõttu pidime teekonda koheselt jätkama. Et ise olla 100% valmisolekus tegin läbi häda Sultanile selgeks, et viimane teadvusetut Parteloci kannaks. Tema jaoks tundus väga kummaline kanda meest, kes istub temast mõne meetri kaugusel pingi peal.
              Nagu kiuste kohtusime kõige kiiremal ajal  lühikese aja vältel uute ussidega. Olime just 3 nende liigikaaslast loojakarja saatnud, kui meie õnnetuseks ja nende hukatuseks veel 4 meid ründasid. Seekord nii hästi meil siiski ei läinud. Veel enne kui jõudsin laskma hakata oli üks neist Lucinda kaela ümber. Hetk hiljem oli viimane ussi käsutada. See ei tähenda head käis mul peast läbi. Suutmata võtta otsust või kartusest vigastada Lucindat pidasin targemaks maha nottida peremeheta ussi rajakad. Õnneks on nad ohtlikud vaid siis, kui ma neid ei näe. Pikalt sihtimata tulistasin neist 2 ribadeks. Nüüd, kus kõik sõltub minust, ei tohi ma eksida. Lucinda, kes ussi juhtimise alla langes võttis kindla suuna Arabellale, kes samal ajal silmagi pilgutamata end ussil närida lasi. Asi oli selge. Nii Arabella, kui ka Sultan isegi ei reageeri, kui neid sellises olukorras füüsiliselt rünnatakse. Arabellat tüütava roomaja maha laskmine ei olnud mingi probleem, kuid Lucinda külge haakunud ussikest maha võtta oli väga närve kõdistav. Samal ajal, kui suurt kasvu Lucinda Arabellat ründas ja materdas püüdsin leida võimalust, millal ussi küljelt tabada. 3 lasku täiesti mööda. 4 pauk -  täis tabamus! Lucinda ja seega ka Arabella olid pääsenud. Lucinda, kes end just hüsteeriliselt oma kaaslast oli rünnanud ei suutnud leida sõnu, et tehtu eest vabandust paluda. Arabella ei suutnud ära imestada, kui elav fantaasia meil ikka olla võib.
               Lõpuks olime jõudnud kadunud Anthonini, kes väiekse tiigi kaldal tühjusesse vahtis. Küsimuse peale, mida ja miks ta seal on ei vastanud ta midagi mõistliku. Oli selge, et ka tema ei viibi meiega ühes ja samas kohas. Uurisin tiigi kaldaid ja püüdsin veest leida midagi, mis seletaks Anthoni siia tulekut, kuid mina küll ei suutnud siit miskit huvitavat ega salapärast leida. Nüüdseks juba kolme segast juttu ajavat kaasvõitlejat natuke lähemalt uurides ja küsitledes leidsin seoseid, mis viitasid ühele ühele sõjas kasutatavale ainele ja selle järelmõjudele. Tegemist oli hallutsinogeense ainega, mis pidi vaenlase viima teatud staadiumisse ja "paika", et viimane räägiks, mida vaja. Aine järelmõju tulemusena surevad kõik selle manustajad. Ma lootsin, et tegemist ei ole analoogse kraamiga, kuid kõik sümtomid viitasid sellele. Asi oli halb ja isegi väga halb.
            Keegi ei osanud muud lahendust välja pakkuda, kui tagasi minna laagri platsile, kus viimased veel täie mõistuslikud olid, kui seda muidgi Arabella ja kohati ka Sultani kohta õelda saab. Vaheapeal oli Parteloc taas jalad alla ajanud, kelle imestus oli suur, kui sai aru, et ka Anthon, kes muidu tundub tark mees olevat, kuid ka soiub mingitest kongidest ja ei tea millest veel. Võtsimegi jalad selga ja panime laagri poole ajama.
            Püüdsin salga ees marssides hoida meid õigel kursil, kuid siinsed tingimused on liialt karmid, et aegajalt jälge mitte kaotada. Meie õnneks ei kohtunud me ühegi ussiga, kuid õnnetuseks suutsime üksikule Raudmehele sülle joosta. Elusana on nad veelgi hirmuäratavad. Kohe turgatas pähe Roderiku hoiatus, et me neist igal saja juhul eemale hoiaksime, kuna Raudmehi olevat võimatu inimesel tappa. Oma rumalusest püüdsin verbaalselt mõõgakangelasega kontakti luua, kuid ei tema olnud sellest huvitatud. Silmist punetades haaras seljalt mõõga ja kihutas meie poole, plaaniga me kehadest veri välja lasta. Teades, mis seisus meist pooled on andsin teistele käega  märku, et nad taha poole hoiaksid ja segastel silma peal hoiaksid. Lucinda tegi mida vaja. Pareteloc haaras relva ja taganedes andis Raudmehe pihta tuld. Ega mul ka midagi targemat pähe turgatanud. Vajutasin päästikule ja jäin lootma, et maised relvad siiski suudavad Raudmeest kustutada. Salve täie kuule vaenlase pihta kihutatud ei andnud küll väga lootust, et viimane oma mõõga najal maha prantsatab.  Relva vahetades sain mõned jala hoobid  rindu ning mõõgaga  keresse, mille mu kuulivest õnneks "kinni püüdis". Uzist valangut andes, tundsin, et lootus ei ole veel kadunud. Pauk paugu järel lagunes Raudmehe rüü ja varustus, kuni lõpuks ka tema otsa sai.
            Matk läbi kooparägastiku jätkus, kuni lõpuks paistis ees meile tuttav koopasuu. Olin valmis juba oma relva kabuuri puhkeasendisse sättima, kui äkitselt ilmusid välja 4 Kadunud Hinge, kes igas teises olukorras oleks alustanud Sultani jõllitamisega. Kuid seekord oli teisti. Ehk mõistid nad, et mees on niikuinii juba kadunud hingede nimekirjas. Poolenisti end kaljuseinast välja pressides valisid nad seekord oma esimeseks sihtmärgiks Lucinda, kes püüdis neid tormijooksuga tuldud teed tagasi saata. Headele inimestele on nende pilk siiski liig, mis liig. Lucinda jõud rauges kohe peale esimest lööki. Nähes, kuidas Lucinda maha langes lõpetas Parteloc, kes oli mõne kuuli teele saatnud oma tegevuse ning haaras mõõga ning jooksis raevunult lähemal olevale Hingele peale. Kuna minu mõõgakäsitlus ei ole kaugeltki nii hea, siis jäin ma  püstolile kindlaks. Paar pauku ühele ja mõni teisel, mis võrdsustas meie seisu 2:2-le. Liikumatult ja ükskõikselt seisev Arabella oli Hingede järgmine sihtmärk. Kuna virtaalmaailmas elav Arabella vastupanu ei osutanud võttis Hingede pilk ka tema põlvist nõrgaks. Parteloc võitles visalt. Oli näha, et tema jõud on otsakorral, kuid hambad ristis jagas hoope paremalt ja vasakult. Ühe Hing tagasi tõrjutud võttis väsinud mees kohe teise ette, kelle me ühise jõu ja pingutusega maha võtsime. Kiirelt haarasime langenud kaenlasse ning viisime laagrisse.
             Mõni tund hiljem avas Lucinda oma silmad ning kohe peale teda ka Arabella, kes oli taaskord meie maailmaga ühinenud. Temalt saadud info põhjal saime teda, mis maailmas ja kohas Anthon ja Sultan viibivad. Nimelt elasid nad esimeses vangistuse päevas, mil me oma kohta kabeli roostes kongides ootasime. Mõned otsad kokku viies leidsime, et võimalus kaaslasi päästa on nad sinna samusesse kabelisse viia. Nende jutu järgi oli neile juba vahepeal vabastamise käst väljastatud ning nad juba liikusid värske õhu poole. Nende juttu ignoreerides otsustasime tagasi minna kongide juurde, millesse Parteloc meid lukustas.
             Võtsime kaasa kõie jupi ja paar kaigast, et ulatuda kõieni, mille abil uuesti ülesse pääseksime. Mõeldu tehtud. Kuna aega meil ei olnud, siis ei saanud ma lubada ühtki kõrvalpõiget. Olin valvsam, kui kunagi varem. Kiirel, kuid ettevaatlikul sammul liikusime suure järveni, millest viimane kord välja kargas Kondipurustaja, kes minu vastu erilist vimma kandis. Seekord me teda, ega tema liigikaaslasi ei kohanud.
            Kõik see, mis peale ülesse ronimist järgnes, oli kui õuduste unenägu. Kõik algas taas. Need samad lõputud šahtid ja käigud. Kõik, mida seni teinud olime tundus hetkega nii tühine ja väärtusetu. Kogu sellele pimedusele ja mõttetusele andis uuesti valgust, kui nägin kabelis Sultanit ja Anthonit raputades, kuidas pilk  pilgu haaval nad uuesti reaalsusesse naasid. Oi mul oli hea meel, et nad taas meiega on. Muidugi oleks veelgi parem meel olnud, kui nende unelm oleks reaalsus olnud, kus  nad vabaks oleksid saanud.
           Kohe, kui mehe mürakatel pilt uuesti selge võtsime natuke kehakinnitust ning asusime mõõda šahte tagasi liikuma. Püüdsin Anthonilt teada saada, mis oli juhtunud ja miks ta tiigi kaldal kükitas.Ta ei osanud  ikka miskit tarka õelda. Keha olevat ise liikunud, kuid miks just sinna ei teadnud ka tema.