Nüüd aitab! Kui ma kohe magada ei saa, siis ma ilmselgelt pean veel ärkvel püsima, mis mu kehale kohe üldse ei meeldiks. Ma püüan olla tugev ja väljapaista võimalikult värske, kuid tegelikult on mu keha ja ka vaim meeletult kurnatud. Ma tunnen, et ma ei ole sellises seisus oma kaaslastele täisväärtuslik abiline. Siin kirde sektoris me oma õndsat und ilmselt näha ei saa, kuna need tüütud Muzarim lapsed ei kavatse nii kergelt alla anda ja teed vabastada nagu algselt võis arvata. Seekord nad veel pääsevad, kuid ma tahan nad maatasa teha. Nad veel näevad, kuidas ma skoorin, kui nende lõhkilastud päid kujutletavatesse väravatesse taon!
Nii otsustasimegi ühiselt tagasi ventjuhtimisruumi minna ning vastavad muutatused teha, et tee meie vana hea turvaruumini oleks valla.Mõeldud tehtud. Võtsime siis tundide pikkuse teekonna ette, kuni jõudsime magalani välja. Ei olnud palju vaja, et uinuda ja järjekordset unenägu näha.
Seekord olime sattunud kõhedust tekitava Arabella unenäkku. Nagu ta ka ise oli keskond, milles ärkasime ilma ühegi ereda valguskiireta. Rääkimata sillerdavast päikesest, vohavast murumättast või vulisevast veesilmast, millest kena näitsik juukseid loopides välja asutuks ning suuna minule võtaks. Ei oleks palju palutud ju?! Aga, kus sa sellega! Selle asemel olime kusagil koopas ja lahendasime erinevaid mõistatusi. Kohe alguses avastasime, et Parteloc oli ahelais ja "ootas" ülalt kukkuvat giljoniiti, mis eraldaks ta targutava pea kõhetust kehast. Õnneks seda ei juhtunud, kuna "maagi verd" Anthon lausus mõne sooja sõna ja ahelad vabanesid, kui nõia väel. Kogu selle õudse lõpuks hääletati mind, kui rühma kogenumat ja eeldatavasti hetkel võimekaim võitleja surmaga silmitsi seisma. Seda kuuldes olin järsku kusagil katusel, kus valdasid mind vastastikused tunded, et kas mind on nüüd reedetud ja surma saadetud või olin ma tõesti loogiline valik ja selleks õige inimene. Tahtmine kättemaksta ei olnudki nii suur, kui tahtmie kuulda, et miks just mina. Aga kui eesriie langes ja selle taga oma kaaslasi nägin, kes üksteisele imestunult otsa vaatasid. Nägin kohe ära, et puudu oli 2 meetrine Anthon. Küsisin, kus ta on, kuid keegi ei vastanud. Oma imestuseks nägin, kuidas Partelock relva haaras ja hüüdis: "et võtkem seda, kui lahingu harjutust" ja kihutas tema kõrval istuvale Sulthanile küüli pähe. Tõttasin kiirelt leitud pumppüss kaenlas laiba poole, kui tundsin ühtäkki ei kusagilt tulevat jõulist lööki, mis mind hetkega kustutas. Löök oli nii tugev, et lõpetas ka selle ebarealistliku unenäo.
Ärgates tundsin, kuidas saadud löök oli mu keha ka päriselt raputanud. Tõusin kiirelt püsti sättisin lõualuu paika ja alustasin oma hommikusi toiminguid. Kui sai kustud pestud kammitud arutasime kaardi ümber oma pävaseid plaane, mis meid siit urkast ükskordki välja viiks. Pika arutelu tulemuseks jäi, et kõigepealt hangime endile korralikud relvad. Selle ideaalse mõtte reaaluseks muutmiseks oli meil olemas relvakambri võti ning ka viimase asukoht. Plaan sinna tagasi minna tekitas nii mõneski külmavärinaid, kuna eelmisel päeva ei jäänud palju puudu, et nad oma elunatukese just selle sama relvakambri ukse ees oleks lõpetanud.
Tõmbasin veel viimased "puhta õhu" sõõmud, teadmisega, et järgmised tunnid pean viibima keskonnas, kus miski kummaline jõud meid nii vaimselt kui ka füüsiliselt tükk tükki ja iga hingetõbe järel lämmatada püüab. Kogu selle ebameeldivuse jada maasikaks on tundide pikkune roomamine neis kitsastes õhušahtides, mis nii lõputuna näivad.
Kui olime teinud juhtimisruumis vajalikud nupu vajutused ja rooli keeramised ning roomand ja roomand ja veeel palju roomanud jõudsime välja 4 laibaga verisesse ruumi. Enam ei olnud pikka pidu. Kiiresti avasime relvakabri ukse. Asjatundja pilguga vaatasin ruumi läbi ja leidsin enda jaoks nii mõnegi vajaliku relva. Lisaks laskerelvadele olid seal mõned mõõgad, basuuka, granaadid, kuulivestid ja sakslastele rõngassärgid. Jagasime varustuse vastavalt oskustele ära. Ma sain omale kuulivesti, mis mind muidugi kohmakamaks muutis, kuid tundsin seda kandes end kuidagi koduselt. Lisaks viskasin oma õlale basuuka ja vöövahele uzi automaadi. Koorem minu õlgadel ja jalgadele kasvas tunduvalt, kuid sisemiselt olin ma nüüd kõigeks valmis. Need olid relvad, millega olin harjunud võitlema. Naeratus näol andsin leitud granaadid Parteloci kanda. Silm kohe puhkas, kui nägin enda ümber korralikult relvastatud mehi. Tehakse ikka häid asju küll!
Nüüd oli kõigil julgust, et avada uuesti ruum, mis eelmisel korral kutsus kohale niimõnegi Kadunud Hinge. Süda hakkas vaikselt kiiremini tööle, kui nägin avaneva ukse vahelt neid samu sümboleid, mida kasutati hingede kutsumiseks. Pigistasin beretta tugevalt pihku ja astusin uksevahelt sisse. Meie õnneks ei ilmunud seekord kedagi kohale, kuid tundsime kuidas miski meist mööda tuhises. Ruumi oli täsi tühjasid riiuleid, mis olid seinaäärde küllili lükatud. Laamendamise käigus oli keegi tõbras ära rikkunud klaviatuuri, mille abil oleks saanud avada järgmise ukse. Proovisin seda asendada teisega, kuid midagi läks nässu ja nähtavale tuli vaid pahmaks suitsu ja seda ei teinud Gin, kes meie soove täitma oleks tõtanud. Lõin sellele käega ja püüdsime nuputada uksekoodi, mis viis mehaanilise lifti suunas. Pika nuputamise peale astus muidu tühja pilgu ja seinaga rääkiv Sulthan koodipaneeli juurde ja toksis sisse 0000, mis meie üllatuseks ukse avas. "Wow" hõiskasin ma ja tundsin tohutut rõõmu kuuldes ukse avanemisest tulnud heli. Kiire vilunud liigutusega haarasin kabuurist relva ja sihtisin lõputuna näiva tühja koridori suunas.
Tühi, mis tühi! Need sammud, mida sinna minnes tegin olid lausa lendlevad. Sees oli mõnusalt hea tunne, kott ja uus varustus, mis muidu kohmakana tundus oli nüüd kui rahakott pintsaku põuetaskus. Kuid nagu meil siin ikka kombeks on saanud - 1 samm edasi ja3 sammu tagasi. Ei olnud ka seekord mingi erand. Poole tunnise kepsutamise järel seisis meie ees suletud uks, mille kõrval väike mikrofon. Asi oli kohe selge! Seda ust saab avada, vaid sellest putkast, mis jääb terasseina taha. Lootusetu juhtum. Siin ei ole midagi teha, oli meie ühine otsus ja alustasime tagasi teed.
Meie esmane eesmärk oli siit välja saada ja selleks tundus meil olevat jäänud vaid 1 võimalus. Selle variandi olime siini igal sajal juhul välistanud, kuid enam ei olnud võimalust. Võtsime vastu otsuse, et püüame nö läbi "musta augu" leida tee teise mehaanilise liftini. See otsus ei tulnud kergelt, kuid siiski ühiselt. Mõeldud tehtud. Tegime järjekordsed muutatused šahti kanalites kuni tee pilvekeseni oli valla. Kui ma enne tundsin, et olen nende šahtide ja ka muu sita jaoks liialt vana ja suur, siis basuuka kuulivestiga rõhutas seda kõikke veelgi.
Järjekordsed tunnid šahti põrandaid puhastades jõudsime välja ruumini, kus seisis sõiduvahend, millega neid pikki vahemaid koridorides mugavalt läbida. Meile mitte suureks üllatuseks oli sealne elektrooniline lift vilgutamas punast mitte lubavat tuld. Salaja ma küll lootsin, et ehk äkki see nii ei ole, kuid reaalsus oli midagi muud. Partelock istus masinasse uuris seda natuke ja ütles, et vot see on masin millega siin liikuma peaks! Avasime järgmise uks, mille taga laiutas järjekorde pikk ja tühi koridor. Kuid kui aus olla, siis ega ma seal kedagi näha küll ei looda. Kõik, keda me seni kohanud oleme on kas surnud või soovivad, et meie seda oleks. Kõik valisid omale meelepärase kohad ja jätsid masina juhtimise minule. Sõitsin rahulikus tempos mööda koridori järgmise ukseni. Olime valmis kõige hullemaks, kuid ka selle ukse tagant ei ilmund välja mõnd kommionu. Leidsime sealt kuulipildija mõned noad ja seinalt 2 suurt hooba, millega avada uks "põrgusse". Sättisin end kohe kuulipilduja taha ära, kui samal ajal Sulthanja Anthon uksi avama läksid.
Uks avanes ja hetkes lõi selle esise halliks. Olin valmis juba päästikut vajutama, kuid selgus, et see on kõigest aur. Ma jäin veel päriks mitmeks minutiks oma positsioonile valmis tuld andma, kui keegi peaks välja ilmuma. Üsna pea sai selgeks, et kutsumata külalisi oodata ei ole. Meie ees avanes väikse nurga all ligi 20m kalju sein ning mille põhjaks oli vesi. Pidasime mõnda aega plaani, et kas see on siikski mõistlik mõte sinna alla minna. Plaani langes kahtluse alla, kuna sügavusse minnes puudub meil hetkel võimalus sealt tagasi ülesse saada. Leisime küll kõie jupi, kuid kogupikkusest jäi siiski puudu ca 5m. Arutelu tulemusena ei muutnud me oma plaani ja laskusime üksteise järel sügavikku.
Õnneks ei oodanud meid vees lahtiste lõugadega hiigelkrokodill nagu ma üleval olles naljatasin. Vesi oli natuke imeliku maitse, lõhna ja värvusega, kuid tundus, et midagi eluohtlikku selles siiski ei ole. Kalju ääres lookles meetri laiune rada, mida mööda me edasi liikusime. Ma liikusin järjekordselt hanerea eesotsas. Olin valmis kõike ja kõiki tulistama, kuna see ümbrus oli väga kõhedust tekitav. Ühtäkki märkasime kõik koos vee peegeldusest meile tuttava wc laga. Mulle jõudsi kohe selgeks, mida see minu jaoks tähendab. Silme ees jooksi uuesti see pilt, kui ise ennast läbi peegli pagemas ja ka lõpuks suremas nägin. Refleksidest haarasin seljapealt laetud basuuka. Samal ajal astus veest välja koletu hiigel olend, keda teadsime Kodipurustajana. Ma olin peas korduvalt ja korduvalt mõelnud sellele, et mida ma teen, kui teda kohtan, kuid nüüd ühtäkki oli pea tühi ja mind valdas kõige tavalisem ellujäämise instinkt. Pean ta tapma! Mõtlemata millelegi muule asetasin basuuka õlale ja vajutasin päästikule. Sihtisin ta pead, kuid tabasin õlga. Pauk oli selle eluka jaoks ilmselgelt liiga vähe. "Laen", "ei lae", "laen", "ei lae" käis peast läbi. Nähes teda otse minu suuas tulemas loobusin basuukast ja valisin uueks relvaks uzi. Hüüdsin Arabellale, et too laeks mu jaoks relva. Muidugi oli ta valmis seda suurima heameelega tegema, kuna ihkas relva juba algusest peale endale. Samal ajal jooksid Anthon ja Sulthan eluka suunas, ka Parteloc püüdis beretast kustutavat tuld anda, kuid meeste jõulised löögid ja täpselt sihitud lasud ei kõigutanud Kondipurustajat. Esimesest haardest pääsesin napilt. Hetkeks käis peast läbi, et panen jooksu, kuid ma ei suutnud teisi saatuse hooleks jätta. Leidsin mõned sammud paremale liikudes, et mul on ideaalne võimalus teda valanguga pähe tabada. Õnneks ei vedanud mu oskused mind ka seekord alt. Peaaegu kogu salve täie tina paigutasin üle kogu elaja näo laiali. Nüüd oli näha, et vastuhakust oli ka midagi kasu. Ta hakkas taaruma ja peas ripnesid siin ja seal lihatühid. Olin juba uut valangut valmis andma, kui teele kukkunud kivipuru mu tasakaalu paigast viis ning mu kollile lihtsaks saagiks muutis. Taaruv hiiglane ei lasknud võimalust käest. Haaras mu tugevasti oma pihku pigistas nii meeletu jõuga, et tundsin kuidas mu roided ja ka kõik muud luud kondid ragisesid. Surve mu kehale oli nii tugev, et kaotasin peagu kohe teadvuse.
Õnneks mu teadvuse kaotus viis selleni, et purustaja oli enda teada oma tahtmise saanud, ehk mind tapnud. See, mis edasi sai oli minu jaoks üllatav. Arabella olevat suutnudki basuuuka laadida ja toru õiget pidi kätte võtta ning suunata ja tabada Kondipurustajat nii, et viimane elutu kehana vette prantsatas.
Ärgates ei olnud ma sugugi kindel, et naasen sinna kust olin läinud. Silmad avades ja nähes kõiki teisi võitlejaid olin kindel, et see on siiski halb reaalsus, kus ma olen. Ajasin end püsti ja tundsin meeletult valu rindkeres. Istusin maha tagasi ja avasin oma medpaki ning krahmasin sideme järgi, millega sidusin oma jämeda keha kinni, mis küll midagi ei parandanud, kuid toeelemendina toimis hästi.
Jätkasime liikumist mööda hiiglasliku koobast, mis siit ja sealt hargnes. Ei olnud just unelmate paik kuhu sattuda oleksin tahtnud. Lisaks õudsut tekitavale ümbruskonnale rõhus kogu see kupatus mu kehale ja vaimule eriti masendavalt. Selle rägastiku keskel oli raske rajal püsida, kuid püüdsin meid mööda leitud sissekäidud rada viia arvatava laagriplatsini, mida eeldasime lõunas olevat. Tundide kaupa liikumist viis meid lõpuks sihini. Leidsime suured avatud väravad, mille vahel oli lõhki lõigatud mees. Olime valmis kõige hullemaks. Võtsime relvad välja ja astusime vaiksel sammul värava vahelt sisse. Pilt, mis meile avanes oli päris jube. Ligi paarkümmend lõhkilõigatud inimest, kellest 2 olid naised. Koht ise oli nagu suur kindlus, mida ümbritsesid kõrged kaljud. Ainukeseks sissepääsuks on vaid meie selja taha jääv värav. Meile tundus, et see on hea koht puhkamiseks, et seda veelgi hubasemaks muuta vedasime laibad ühte kohta kokku.Uurisime põgusalt leitud laagriplatsi. Leidsime hulgeim nuge ja erivärvilisi kemikaale, millega keegi midagi teha ei mõistnud.
Tegime veel paaritunnise avastusretke väljaspool laagrit. Avastasime sünge koopa, mida kattis roheline lõga. Plaan edasi minna ei tundunud kuidagi elu jaatav olevat, kuna kõik olid pea ööpäevastest roomamisest ja vantsimisest väsinud. Tagasi tee ei olnud mitte kergem, kuna keegi oli ära korjanud kõik meie maha jäetu märgistused. See ajas mind nii segadusse, selle tulemusena ekslesime tunde teadmata kuhu poole meil vaja liikuda on. Eks peale kippuv väsimus tegi ka oma töö, kuid lõpuks olime tagasi turvalisena tunduva laagriplatsi juures.
