Napilt, kuid siiski kindlalt olime pääsenud Raudmeeste kindlusest. Näinud, et kõik sinna sisenenud olid elusalt tagasi laagriplatsil, oli uni kiire tulema. Ma ei tea, millest see tuli, kuid ärgates ei olnud mul väga hea olla. Päeva esimene pool möödsu minust kui linnutiivul. Pilt oli taas selge, kui astusin järjekordselt Verekoidest kubisevale rippsillale.
Andsin jalgadele valu. Ei mina taha nendega seal sillal puid ja maid jagama hakata. Mõni suutis end küll kinni haakida, kuid sellest hoolimata pingutasin lõpuni. Parteloc ootas mind juba ees ja tervitas lõbusalt. Järgmisena pidid üle tulema koide lemmikus saanud Anthon ja kõigi lemmik Sultan. Anthon oli vahepeal omale selga ajanud uue uhke raudrüü, mille olin tema tarbeks lossist kaasa vedanud. Midagi pole õelda, see sobib talle nagu valatult. Ei tea, kas raudrüü oli põhjuseks, aga Anthon marssis ilma suurema probleemita üle. Koipilv tema ümber oli kohati päris korralik, kuid väga täpsete torgetega tappis teda tüütama tulnud koid.
Sultani päästis seekord lossist leitud vasar, mida ta meeleheitlikult peakohal keerutas. See tekitas päris korraliku lööklaine, millest koidel läbi surumine oli vaevalik. Korra või paar pidi mees hoogu maha võtma, et koisid tõrjuda, kuid lõpp hea kõik hea. Kõige vaevalisemalt sai üle Arabella. Ei tea, kuidas ta seda suudab? Näha oli, kuis putakuad teda närisid, kuid Arabella silm ka ei pilkunud selle jama peale.
Meil olid seekord kõik eeldused, et "liivakella lahing" võita. Motivatsioon oli kõrge ja ootused veelgi suuremad. Me olime oma varustust tublisti parandanud ja kahest eelmisest lahingust tublisti õppinud. Veel enne kui kella kaareti tegid kõik veel viimased ettevalmistused. Minu ja Parteloci ettevalmistus piirdus paari õla ja randmeringiga. Professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka oma lahingvarustuse. Anthon lausus jällegi mingeid nõia sõnu ja vehkis natuke kätega. Lootsin väga, et sellest on talle abi, kuna tema on ainuke, kes saab meid sellest lahingust võitjatena välja tuua. See, millega sai hakkama Sultan, pani mind hetkeks täitsa imestama. Ta vehiks ka midagu umisedes liivakella poole kätega ja lõpuks lõikas endale sisse, et saada paar tilka verd. Nii pea, kui veri vette langes tekkisid tema ümber veel 5 Sultanit. Veel enne kui jõudsin midagi küsida, keerutas liivakella kärsitu Arabella.
Pimedus, mis meid järjekordselt enda alla mattis ei ehmatanud ega kohutanud mind enam, kuna kõik oli tuttav ja teada. Nägijaks saades kasutasin oma vana taktikat, milleks oli esmalt hävitada Mužarimi lapsed. Ei hakanud riskima, kuna kõik lootused olid pandud sellele lahingule, siis ei hoidnud ma granaatidega kokku. Üksteise järel heitsin juba valmis võetud granaadid portselanist nukkude poole. Algus läks hästi ja nukud said hukka. Järgnev käis kõik nii kiiresti. Nagu tellimuse peale võtsid enamus vastastest oma sihtmärgiks Sultani. Õnneks oli seekord teda vähekene rohkem, nii 5 korda rohkem. Hiljem selgus, et kloonidest on vaid kasu, kui vastane valib korduvalt päris Sultani asemel tema teisiku. Selles lahingus suutsid vastsed valida meile sobiva Sultani. Iga natukese ajatagant oli häha, kuidas haamrist tekitatud lööklaine keskelt üksteise järel mehemüraka kloonid kadusod. Oli näha, et ei olnud ka hingetud teisikud Kadunud Hingedele mingi vastane. Juba hetkelisest jõllitamisest kadus viimane kus see ja teine.
Samal ajal, kui vastased Sultani ümber kogunesid, hiilis Arabella lootuses, et teda jällegi ei märgata Templivalvurite selja taha. Püüdis korrata eemises lahingus toimunut. Tabas ka seekord ühte, kuid selle peale pöörasid nad end ümber ja paljastasid mõõgad. Arabella, kelle ilme selle peale karvavõrdki ei muutunud lasi lähenevaid vastaseid, kuni mõõgad tema vääti keha läbistasid. Olime kaotanud ühe oma kaaslastest.
Anthon, kes nägi välja nagu tuttuus esimese Mužarimi aegne Raudmees astus julgel sammul kohe Ajasöösturi suunas, kuna tema kandis mõõka, mis ainsana koleda eluka alistada suudab. Mõõk võis küll püha ja võimas olla, kuid sellega võitlemine ei tundunud veel Anthonil käpas olevat, kuna mõned üksikud löögid suutis ta lõpetada enne, kui Ajasööstur teda oma odaga takistas. Anthoni kehas oli märgata juba väsimuse märke. Ei mäletagi, kas ta kutsus appi või märkas hädas sõpra ka Parteloc, kes võitluse Hingedega, keda ta oli juba korralikult rappinud, pooleli jättis ja meie Raudmehele appi tõttas. Jättes ülejäänud Hingede saatuse minu otsustada.
Tegin kõik, mis suutsin, et maha võtta Hinged, kes on meile seni kõige rohkem kannatusi toonud. Loobusin järjekordselt kaugelt püssi paugutamisest ja sukeldusin nuga vehkides vaenlaste keskle. Olen selle ajaga suutnud omandada tehnika ja viliumuse, mis kustutab kõige paremini siinseid elukaid. Nagu isa mulle alati õpetas, siis peale pauku võiks alati nii profülaktika mõttes ka noaga vastase elutähtsad organid või sooned läbi torgata. Parem karta, kui kahetseda, kuna kunagi ei või teda, kas esmapilgul surnuks tunnistatud vaelane ka seda tegelikult on. Need liigutused olid mul käpas. Ei läinudki kaua, kui ka viimased Hinged olid saanud oma loodetud tina koguse ja külma tera meki kätte.
Meie kadu oli endiselt üks, kui mitte kaasa arvata Sultani kloone, kes kõik olid juba langenud. Järele jäänud õige Sultan vehikis kõigest väest oma haamriga, mis tekkitas tema ümber päris korraliku keeristormi. Torm niitis maha nii mõnegi vaenlase salga. Koid, kes lootsid saada siit midagi head potsatasid maha veel enne, kui kellegile ligi jõudsid. Samuti ei suutnud Tepmlivalvurid ega Vaimu Vampiirid üle paari torke ja noole teele lasta.
Anthon oli väsimusest vaikselt kokku kukkumas. Napilt enne jõudsi minu kõrval võidelnud Parteloc nende vahelist ühepoolseks jäänud tampimist takistama. Jooksupealt äsas Ajasöösturile oma mõõgaga, mille viimane kergleva liigutusega eemale tõrjus ja Partelocil tasakaalu viis. Veel enne, kui Partelec tasakaalu taastas sai kõva hobaduse vastu roideid, mis meie päeva kangelase krimasse tegema pani. Nüüd, kus kole-paha tähelepanu oli eemale juhitud võttis Anthon jõu kokku ja viruts täie hooga oma püha mõõgaga Ajasöösturi pea suunas. Täis tabamus! Anthon tegi seda, mida me talt ootasime. Ta tegi Ajasöösturi pea jagu lühemaks. Olime lahingu võitnud veel enne seda, kui kaljuseinast abiväed saabusid.
Hetk hiljem olime tagasi ruumis, mida eelnevalt täitsid Raudmeeste laibad ja mehe kõrgune liivakell. Neid ei olnud enam. olime täiesti tühjas ruumis, kus laiutas nüüd juba kaks ava. Üks see, kust olime tulnud ja teine see, mida tulime siia leidama. Olime pääsemisele jälle sammukese lähemal. Parteloc, ei suutnud oma emotsioone talitseda. jooksis ringi, vehis mõõgaga ja karjus Mužarimi suunas kõiksugu roppusi ja pilkavaid lauseid. Oli näha, et mees on omas elemendis ja tehtuga vägagi rahul. Loomilikult oli hea meel ka kõigil teistel. Ma jällegi "ei olnud rahul" sellega, et lahing nii kiiresti läbi sai. Just olin saanud õige extasi laksu kätte ja valmis korralikuks lahinguks ja mölluks. Säbelesin seal mõnda aega, kuni kõik olid valmis edasi vabaduse poole liikuma.
Tunnelid mida mööda sai käidud olid küllalt kummalised. Miski ei tundunud päris, kuid samas oli käega katsutav. Mida edasi seda kõledamaks ja soojamaks koobas muutus. Mõne tunni tee kaugusel olime lõpuks jõudmas kuhugi. Eemalt pasitis erkkollaselt kumav miski. Paljastasime kõige halvemat oodates oma relvad ja sammusime ootusärevalt edasi. Kuma, mida nägime oli järjekordse koopasuu, mille kohal oli kivisse raiutud nelja silma ja üldse kurjakuulutava olendi kuju. Enne selleni jõudmist tuli meil mööda tammuda veel neljast kummalisest suu ammuli olevatest inimest meenutava kuju eest.
Mis nüüd siis?! Siin all ei tea kunagi kust ja millest võib pauk käia. Seepärast ei tormanud esialgu meist keegi neid kujusi lähemalt uurima. Me püüdsime mõista, mis trikk see selline on, kuni Arabellal igav hakkas ja esimest kuju lähemalt põrnitsema astus. Ega me teda enam tagasi püüa hoida, kuna see on nii lootusetu tegevus. Las laps teeb, peaasi, et laps ei nuta.
Kujud, milleni jõudsime ei olnud meile kuidagi ohtlikud. Nende silmad küll hiilgasid ja vilkusid kurja kuulutavalt, kui neile lähemale astusime. Kui Sultan oli teise ja mina kolmanda kuju vaatevälja jõudnud hakkasid kujud meile lähedaste inimeste häälega rääkima. Sultan tundis hääle järgi ära kloostri ülemmunga Aurise, kellega ta pikalt mõistujutta rääkis, kuid lõpuks ühise keele leidsid. Minuga hakkas aga rääkima minu Ingakene, kes tundis muret, kuidas mul läheb ja kas kõik on ikka korras. Kui olin ta maha rahuastnud ja libanud tervelt koju naasta lõpetas kuju minug rääkimise. Parteloc tekitas huvi neljandas kujus, kes võttis temaga ühendust Sergio, kes palus Partelocil end vähekene korrastada. See kõik oli küll väga veider, kuid veel veidram oli see, et me nend vestluse lõpus paremini tundsime.
Edasi minemiseks tundus olema meil vaid üks tee ja selleks oli helendav koobas. See ei tõutanud head. Sultan arvas, et tegemist on koguni Mužarimi südamesse viiva käiguga. Me ei tahtnud uskuda, et tegemist on tõesti meie ainukese väljapääsuga siit, ehk praegusel juhul pigem hukatusse viiva teega. Appi tõttas Arabella, kes esmaspilgul kumavasse koopasse minema suundus, kuid veel enne koopsuuni jõudmist osutas ta käega ja ütles "siin". Mis asi seal jälle on?! Läksin sinna ja koputasin haamriga natuke ja tõdesin, et tõepoolest on seal midagi. Sulatan võttis kangi ja aitas näidatud kohas lammutustöid teostada. Seal oli šaht, mida olime siia alla otsima tulnud.
Pikalt mõtlemata hüppasin sisse ja hakkasin šahti mööda edasi liikuma. Peale mõningast roomasmist lõppes moodne plekist venttoru ära ja edasi läks vaid robustselt tahutud koobas. Eest poolt paisti koobas laiemaks minema. See oli hea märk. Veel enne, kui kohale jõudsime lahvatasid iseenesest põlema tõrvikud, mis paljastasid vana palve ruumi. Kohale jõudes ehmatas korra meid keset templit seisev mees, kes osutus vahakujuks. Ruumi uurides sai meile selgeks, et tegemist on Ivinaro templiga, kes oli nahkhiirte jumalanna. Pingeid maandas teadmine, et tegemist oli rahuliku loomuga looduse kummardajatega. Seega polnud karta mingeid suurejoonelisi surmavaid lõkse. Kuid see teadmine ei viinud meid füüsiliselt lähemale liftile. Meie teekonda takistas suur massivne kivist uks, mille avamiseks puudus ruumis vastav mehanism. Süvenenumalt lugedes kõiksugu sümboleid uskusime, et ukse avamine on seotud ajaga. Meie andmete põhjal pidi uks avanema täpselt südaööl. Kuna aeg on meie jaoks juba ammu kaotanud igasuguse tähtsuse, siis polnud meil aimugi, kas hetkel on väljas öö või päev. Ootasime mõned tunnid, kuid midagi ei juhtunud. Sultan, kes muidu ikka vagusi istub ja mediteerib kibeles šahti tagasi, et minna vaatama kaardil näidatud vertikaalšahti. Olin alguses selle vastu, kuna olime juba ammu välistanud seal kusagile pääseda. Aga mis seal siis ikka. hakkasimegi minema lootuses, et tagasitulles on kätte jõudnud südaöö.
Nagu arvata võis oli vertikaalšaht, kuhu jõudmiseks tunde kulutasime täiesti kasutu. Keerasime otsa ümber ja liikusime templisse tagasi. Pettumus oli suur, kui kohale jõudes meie silme all uksed uuesti 24 tunniks sulgusid. Kurt küll! Oli nüüd seda jama veel vaja. Kuna väsimus on juba võimust võtmas, siis pidime teekonna laagrisse taaskord ettevõtma.
Ilma suuremate sekeldusteta jõudsime rampväsinutena laagrisse ja heitsime magama. Hinges oli ärevus ja uni oli kiire tulema.
Friday, December 30, 2011
Wednesday, December 21, 2011
13. päev
Oi kurja, kui tüütud need šahtid ikka on. Ei ole küll ilus mõelda ega õelda, aga seal all on parem. Jõudsime lõpuks koos äsja surmakutsarile kätt pakkunud Sultani ja Anthoniga tuttavasse turvaruumi, kus meid pikkisilmi oodati. Kõigil oli hea meel näha, et me kõik jälle ühist keelt räägime.
Istusin maha ja võtsin natuke aega, et mõelda, mis õigupoolest viimase päevaga juhtunud on. Inimelu on ikka nii habras. Pauk võib oodata meid sealt, kust me ei ooota ja siis, kui seda kõige vähem karta oskame. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda suurem vajadus oli mul kirjutada kiri, mis minu hukkumise korral minu naise ja lapseni jõuaks. Peale poole tunnist kribamist olin omadega valmis saanud. Palusin Lucindal seda kirja endaga kaasas kanda ning kõige halvema tsenaariumi korral see kiri minu lähedastele toimetada. Andsin Lucindale võimaluse sama teha. Ta ei suutnud väsimuse tõttu midagi kirja panna, kuid see mõte meeldis talle. Me ei tea, mis juhtub homme, me isegi ei tea, mis juhtub tunni pärast, seetõttu küsisin Lucinda vanemate kontaktid, et nendega õnnetuse korral ühendust võtta ja selgitada tegelikku olukorda.
Püüdsin ka Anthoniga kontakti luua, kuid mees oli veelgi rohem omas elemendis kui tavaliselt. Kössitas ja kritseldas meeleheitlikult midagi. Ei teinud must väljagi. Mis seal siis ikka, eks tal oleka karm katsumus seljataga. Mõne aja pärast tõusis mees püsti ja astus Parteloci juurde ja tänas teda oma elu päästmise eest ja surus kätt. Mulle jäi silma, et see ei olnud tavaline käepigistus. Mu aimdus oli õige. Ta tuli ka minu juurde ja pistis häid sõnu lausudes käe pihku, mille sees oli peidetud paberi lipik. Silmist suutsin välja lugeda, et see midagi tähtsat. Sama protseduuri kordas ta iga meie kaaslase juures. Lõpuks, kui kõik olid kirja läbi lugenud ja oma relvi poleerima hakkasid ning ootava pilgud mulle suunasid, leidsin et on ka aeg see läbi lugeda. Varjatult püüdsin seda teha. Imestus oli suur, kui nägin selles hoiatust meie kukil istuvatest nähtamatutest olenditest. Peale seda järgnes päris korralik mõistujutt selle üle, mida me nüüd tegema peame. Läbi lillede ja ridade vahelt suutsime välja lugeda, et peame teesklema magamis.
Lucinda seda ei suutnud, kuna tundis end lihtsalt liiga väsinuna. Anthon, kes pidi meie und valvama jääma, sättis end tema kõrvale mõõk ründevalmis. Minul ja Partelocil õnnestus Vaimu Vampiirid ära lollitada. Sultan küll püüdis, kuid kas ärevusest või millestki muust ta siiski piilus aegaajalt ühe silmaga, kas keegi on teda ründamas, mis talle ka valusalt kätte maksis.
"Rünnakule" karjus Anthon. Avasin silmad, kuid endiselt ei näinud midagi. Paugutasin igas suunas püssi, lootuses kedagi tabada. Järjekordselt 3 mööda ja neljas pihtas. Meie õnneks muutuvad Vampiirid nähtavaks, kui neid on korra tabatud. Hiljem selgus, et nad muutuvad nähtavaks, vaid neile, kes on suutnud neid mingilgi moel kahjustada. Hakkasin end kiirel püsti ajama ning nägin, kuidas üks vampiiridest oli rünnaku just lõpetanud ja tõmbas Sultani kõrist mõõga välja. See ajas mind tohutult marru. Nagu mõne ergutava aine mjul ajasin end välkkiirelt püsti ning lõin mind rünnata püüdnud vampiirile noa rindu. Tõmbasin ta enda poole ning surusin berate raua talle silmade vahele ja klõpsutasin päästikut seni, kuni seal enam ühtki pauku ei kõlanud. Aju, kui neil selle kohapeal see on, lendas kaarega laiali. Nähes Parteloci täiesti vales suunas mõõgaga vehkimas sain aru, et tema küll oma vastast ei näe. Jooksu pealt jõudsin veel fikseerida, kuidas Anthon Lucindat kaitstes ühest oma Laanetera läbi torkas. Paterloc aina rapsi, kuid kõik tulutult. Jõudsin teda ründava vampiiri selja taha. Haarasin talt kõrist kinni ning jõuliste lõõkidega surusin oma noa mitu korda ta ribide vahele. Tundsin, kuidas tema kehast hakkas jõud otsa saama. Keerasin ta veel ümber ja kiirete löökidega tabasin teda südamesse. Otsisin järgmist, kuid õnneks oli Anthon just viimase Vampiiri löögi eest põigelnud ja tagant kätt mõõgaga tast läbi tulnud, niiet ühest sai 2. Minus oli tohutu viha. Kuradi tõpra nahad, tulevad unepealt meist toituma. Käisin kõik ükshaaval läbi ja lõikasin kõrid läbi ning takkatipuks panin paar pauku jalaga. Sultanil läks õnneks jälle, kuna Vampiir ei olnud teda korralikult tabanud. Mees kaotas, küll palju verd ja pildi silme eest, kuid varsti oli ta jälle meiega.
Hommik on õhtust targem. Meie puhul oleks vist õigem öelda, et puhanuna on lihtsalt parem. Meil pole õrna aimugi, mis kell tegelikult on. Ka minu päris täpne sisemine kell on täitsa sassis. Heitsime magama.
Ärgates olime kõik jälle timmis. Sõime, mis kätte juhtus ja arutasime plaane. Läbi käis mõte, et peaks läbi kammima kaardil näidatavaid ruume, et leida mõni relvakamber. Domineerivaks jäi siiski plaan minna alla põrgusse ja teha väike luureretk idabokki. Kuna meie esmaseks eesmärgiks on leida väljapääs, mille takistuseks oli püha relv, mida lootsime leida Raudmeeste külast.
Hakkasime liikuma. Kui olime jõudnud tagasi alla põrgusse ja peaegu seljatanud järve, millest korra välja kargas Kondipurustaja jäi Lucindale vees midagi silma. Kui kuulsin, et "oota, ma näen midagi seal vees" käis mu kerest tohutu vibra läbi. Tundsin hetkeks, kuidas mu roided jälle järele andsid. Seekord seal siiski kedagi ei olnud, vaid miskit oli ta seal näinud või tundnud. Hüppasin vette. Sukeldsin näidatud kohas ja leidsin sealt kaugustesse ulatuva veealuse käigu. Otsustasime seda mitte lähemalt uurida.
Mõned tunnid ida poole vantsides jõudsime tohutu lossini. Ümber lossi jalutasid Raudmeeste salgad. Olime veendunud, et Roderik ei liialdanud, kui ütles, et seal neid tuhandeid. Kuid sellist lossi ei osanud meist keegi oodata. Mööda käike luurates suutsime teha lossile tiiru ümber. Selle käigus leidsime 2 sissepääsu, kuid mitte ühtegi akent. Üks sissepääs oli nähtav, kuid teise leidmiseks kulus meil parajalt aega, kuna tegemist oli peidetud uksega.
Suure ettevaatlikusega lähenesime lossile. Lucinda, kes kõikvõimalike salauksi avada oskab avas ka eesseisva meile. Ukse taga laiutas pikk, pime ja kitsas lõputuna näiv tunnel. Pimeduse lõpus oli tupik, mille avamisega sai Lucinda jälle suurepäraselt hakkama. Need koridorid ja saalid, mis meie ees avanesid olid kolossaalsed. Hakkasime mööda neid koridore pead laiali jooksma. See ei tundunud väga hea idee olevat, kuna arvestades lossi mõõtmeid ei suudaks me sellise tegevusega leida ühtki maagilist relva, ega hiljem ka väljapääsu. Olles jälle ühe suurema saali keskel ja valides suunda, jäi mulle silma seinale joonistatud maja plaan. Kritseldasin selle ülesse ja märgistasin ära, kuhu jääb pealiku ruum, relva - ja hauakamber. Mina tundsin huvi muidugi kohe relvakambri vastu, kuid minu õnnetuseks jäi see meist väga kaugele. Jäime oma plaani juurde, ära tuua hauakambrist püharelv. Müütide või teadupärast oskas Sultan õelda, et hauakambrisse on alati ka teine pääs, kuid selle kasutamiseks vajame me võtit, mis suure tõenäosusega asub kuninga kambris. Ei jäänudki muud üle, kui liikuma hakata. Kuna käike ja hargnemisi oli tohutult, siis tuli liikuda eriti ettevaatlikult ja tähelepanelikult, et me mõne Raudmeeste kamba otsa ei jookseks.
Eelnevalt leppisime kokku, et siin ei ole mõtet vastupanu osutada, kuna kohe kui meid tabatakse puhutakse pasunat ja Raudmehi koguneb kümneid ja kümneid. Kõik peavad töötama ühise eesmärgi nimel, milleks on püha relva kättesaamine. Seda ka siis, kui peame üksteisest lahku minema. Pidevalt joostes ja varjudes jäi Parteloc lõpuks kadunuks. Lootsime, et temaga midagi ei juhtunud, kuid pidime oma teekonda jätkama.
Lõpuks jõudsime Kuninga ruumini, mida valvas üksik Raudmees. Varjusime lähedal olevasse koristusruumi ja arutasime plaani, kuidas temast mööda minna või kuidas ta maha võtta. Otse peale minna ei saanud, kuna, siis oleks ta kohale kutsunud teised valvurid, mis tähendaks missiooni nurjumist ja arvatavasti ka meie hukku. Äkitselt ütles Sultan, et tal on plaan. Nimelt oskab ta paari trikki, millega Raudmehe tähelepanu tõmmata. Kasutades oma oskust saata hääletuid sõnumeid ja telepaatilist koputust, oli meil plaan olemas. Sultan alustas oma woo-doo liigutuste ja sõnade lugemisega. Plaan õnnestus. Valvur hakkas kihelema ja astus peagi kuninga ruumi sisse. Sööstsin kõige ees nii kiiresti kui suutsin. Keegi minu taga koperdas ja tekitas kuuldava heli, mille peale valvur enne minu kohale jõudmist ümber keeras ning mind märkas. Ma olin arvestanud, et haaran iga hetk tal seljatagant kinni, kuid tal õnnestus eest ära astuda ja mulle küünarnukiga mööda pead virutada. Kukkusin sinna samasse maha. Valvur oli juba pasunat puhumas, kui Lucinda jõuga ta maha murdis. Püüdsime kohalikuga kontati saada ja selgitada talle, et ka meie Muzarimi vastu võitleme, kuid Raudmees jäi oma põhimõtetele kindlaks. Kuni lõpuni välja uskus, et me oleme vaenlased ja meid tuleb tappa. Tuba läbiotsides, leidsime vajaliku võtme ja hulgim hõbemünte. Raudmehe hukkasime ja peitsime koristusruumi.
1/3 plaanist tehtud. Hauakambrisse jõudmiseks valisime kõrval tee, milleks oli käik läbi palvesaali, mis paiknes otse hauakambri kõrval. Saali sisse astudes leidsime eest ühe põlvitava rüütli, kelle kindluse mõttes kustutasime. Palvesaali nurgas oli luuk, mille võti meil olemas oli. kitsas käik viis meid lõpus hauakambrini. Kamber ei olnud väga suur. Neljas nurgas oli mõõkadega mehe kujud ja ruumi keskel lamav mees, kes olevat olnud Raudmeeste kuningas. Lamava mehe rinnalt leidsimegi lõpuks, selle mille järele me siia tulime.
2/3 esialgsest plaanist täidetud. nüüd jäi üle vaid siit neetud paigast elusalt minema saada. Ma käisin nii kaua kaaslastele peale, kuni nad oli lõpuks valmis minuga ka relvakambri üle vaatama. Tee selleni tundus eriti pikk. Mööda koridore edasi liikudes jõudsime trepini, mille all oli 2 valvurit meie edasipääsu takistamas. Meil ei jäänud muud midagi üle, kui ma pidin minema peibutiseks ja nende tähelepanu enda peale tõmbama, et Sultan ja Lucinda ohutult mööda pääseksid. Pidin mitmeid kordi jänest mängima, kuni lõpuks tekkis ristmiku peal olukord, mil kedagi kusagilt ei tulnud. Relvakambrisse tulek tasus end ära. Lucinda sai turvise ja võimsa lahinghaamri. Sultan krabas omale väikese sõjakirve ja jalutuskepi taolise saua, mis samuti päris korralikuks tapariistaks osutus. Ma leidsin veel kurja kuulutava raudrüü, mille ma Anthoni tarbeks ajutiselt endale selga ajasin. Kohmaks ta oli, kuid välimust vaadates võis arvata, et tegemist on väärt kraamiga.
Nüüd jäi sooritada edukale tulemusele viimane kolmandik esialgsest plaanist. Kahjuks see nii edukalt ei lõppenud. Püüdsime meile tuutava kahe trepi valvuriga sama plaani kasutada, kuid Sultan muutus peale kolmandat katset kärsituks ja lipsas vasakule vaatamata trepile. See oli kohutav viga, kuna sealt lähenesid jooksusammul 20-ne pealine raudmeeste salk, kes Sultanit märkasid ja pika tagaajamise peale kätte said. Olime jäänud Lucindaga oma pead. Nüüd veelgi ettevaatlikumalt liikudes leidsime tee väljapääsuni ja sealt laagriplatsini.
Kogu teekonna jooksul lootsin leida nii Sultanit kui ka Parteloci. Minu lootused olid juba kadumas, kui ühtäkki nägin kedagi mööda rägastikku lonkimas. See oli Parteloc, kes oli vaese omaks pekstud ja surnute sekka visatud. Tund pärast meie laagrisse jõudmist astus ka verine Sultan väravate vaelt sisse. Kamp oli jälle koos.
Istusin maha ja võtsin natuke aega, et mõelda, mis õigupoolest viimase päevaga juhtunud on. Inimelu on ikka nii habras. Pauk võib oodata meid sealt, kust me ei ooota ja siis, kui seda kõige vähem karta oskame. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda suurem vajadus oli mul kirjutada kiri, mis minu hukkumise korral minu naise ja lapseni jõuaks. Peale poole tunnist kribamist olin omadega valmis saanud. Palusin Lucindal seda kirja endaga kaasas kanda ning kõige halvema tsenaariumi korral see kiri minu lähedastele toimetada. Andsin Lucindale võimaluse sama teha. Ta ei suutnud väsimuse tõttu midagi kirja panna, kuid see mõte meeldis talle. Me ei tea, mis juhtub homme, me isegi ei tea, mis juhtub tunni pärast, seetõttu küsisin Lucinda vanemate kontaktid, et nendega õnnetuse korral ühendust võtta ja selgitada tegelikku olukorda.
Püüdsin ka Anthoniga kontakti luua, kuid mees oli veelgi rohem omas elemendis kui tavaliselt. Kössitas ja kritseldas meeleheitlikult midagi. Ei teinud must väljagi. Mis seal siis ikka, eks tal oleka karm katsumus seljataga. Mõne aja pärast tõusis mees püsti ja astus Parteloci juurde ja tänas teda oma elu päästmise eest ja surus kätt. Mulle jäi silma, et see ei olnud tavaline käepigistus. Mu aimdus oli õige. Ta tuli ka minu juurde ja pistis häid sõnu lausudes käe pihku, mille sees oli peidetud paberi lipik. Silmist suutsin välja lugeda, et see midagi tähtsat. Sama protseduuri kordas ta iga meie kaaslase juures. Lõpuks, kui kõik olid kirja läbi lugenud ja oma relvi poleerima hakkasid ning ootava pilgud mulle suunasid, leidsin et on ka aeg see läbi lugeda. Varjatult püüdsin seda teha. Imestus oli suur, kui nägin selles hoiatust meie kukil istuvatest nähtamatutest olenditest. Peale seda järgnes päris korralik mõistujutt selle üle, mida me nüüd tegema peame. Läbi lillede ja ridade vahelt suutsime välja lugeda, et peame teesklema magamis.
Lucinda seda ei suutnud, kuna tundis end lihtsalt liiga väsinuna. Anthon, kes pidi meie und valvama jääma, sättis end tema kõrvale mõõk ründevalmis. Minul ja Partelocil õnnestus Vaimu Vampiirid ära lollitada. Sultan küll püüdis, kuid kas ärevusest või millestki muust ta siiski piilus aegaajalt ühe silmaga, kas keegi on teda ründamas, mis talle ka valusalt kätte maksis.
"Rünnakule" karjus Anthon. Avasin silmad, kuid endiselt ei näinud midagi. Paugutasin igas suunas püssi, lootuses kedagi tabada. Järjekordselt 3 mööda ja neljas pihtas. Meie õnneks muutuvad Vampiirid nähtavaks, kui neid on korra tabatud. Hiljem selgus, et nad muutuvad nähtavaks, vaid neile, kes on suutnud neid mingilgi moel kahjustada. Hakkasin end kiirel püsti ajama ning nägin, kuidas üks vampiiridest oli rünnaku just lõpetanud ja tõmbas Sultani kõrist mõõga välja. See ajas mind tohutult marru. Nagu mõne ergutava aine mjul ajasin end välkkiirelt püsti ning lõin mind rünnata püüdnud vampiirile noa rindu. Tõmbasin ta enda poole ning surusin berate raua talle silmade vahele ja klõpsutasin päästikut seni, kuni seal enam ühtki pauku ei kõlanud. Aju, kui neil selle kohapeal see on, lendas kaarega laiali. Nähes Parteloci täiesti vales suunas mõõgaga vehkimas sain aru, et tema küll oma vastast ei näe. Jooksu pealt jõudsin veel fikseerida, kuidas Anthon Lucindat kaitstes ühest oma Laanetera läbi torkas. Paterloc aina rapsi, kuid kõik tulutult. Jõudsin teda ründava vampiiri selja taha. Haarasin talt kõrist kinni ning jõuliste lõõkidega surusin oma noa mitu korda ta ribide vahele. Tundsin, kuidas tema kehast hakkas jõud otsa saama. Keerasin ta veel ümber ja kiirete löökidega tabasin teda südamesse. Otsisin järgmist, kuid õnneks oli Anthon just viimase Vampiiri löögi eest põigelnud ja tagant kätt mõõgaga tast läbi tulnud, niiet ühest sai 2. Minus oli tohutu viha. Kuradi tõpra nahad, tulevad unepealt meist toituma. Käisin kõik ükshaaval läbi ja lõikasin kõrid läbi ning takkatipuks panin paar pauku jalaga. Sultanil läks õnneks jälle, kuna Vampiir ei olnud teda korralikult tabanud. Mees kaotas, küll palju verd ja pildi silme eest, kuid varsti oli ta jälle meiega.
Hommik on õhtust targem. Meie puhul oleks vist õigem öelda, et puhanuna on lihtsalt parem. Meil pole õrna aimugi, mis kell tegelikult on. Ka minu päris täpne sisemine kell on täitsa sassis. Heitsime magama.
Ärgates olime kõik jälle timmis. Sõime, mis kätte juhtus ja arutasime plaane. Läbi käis mõte, et peaks läbi kammima kaardil näidatavaid ruume, et leida mõni relvakamber. Domineerivaks jäi siiski plaan minna alla põrgusse ja teha väike luureretk idabokki. Kuna meie esmaseks eesmärgiks on leida väljapääs, mille takistuseks oli püha relv, mida lootsime leida Raudmeeste külast.
Hakkasime liikuma. Kui olime jõudnud tagasi alla põrgusse ja peaegu seljatanud järve, millest korra välja kargas Kondipurustaja jäi Lucindale vees midagi silma. Kui kuulsin, et "oota, ma näen midagi seal vees" käis mu kerest tohutu vibra läbi. Tundsin hetkeks, kuidas mu roided jälle järele andsid. Seekord seal siiski kedagi ei olnud, vaid miskit oli ta seal näinud või tundnud. Hüppasin vette. Sukeldsin näidatud kohas ja leidsin sealt kaugustesse ulatuva veealuse käigu. Otsustasime seda mitte lähemalt uurida.
Mõned tunnid ida poole vantsides jõudsime tohutu lossini. Ümber lossi jalutasid Raudmeeste salgad. Olime veendunud, et Roderik ei liialdanud, kui ütles, et seal neid tuhandeid. Kuid sellist lossi ei osanud meist keegi oodata. Mööda käike luurates suutsime teha lossile tiiru ümber. Selle käigus leidsime 2 sissepääsu, kuid mitte ühtegi akent. Üks sissepääs oli nähtav, kuid teise leidmiseks kulus meil parajalt aega, kuna tegemist oli peidetud uksega.
Suure ettevaatlikusega lähenesime lossile. Lucinda, kes kõikvõimalike salauksi avada oskab avas ka eesseisva meile. Ukse taga laiutas pikk, pime ja kitsas lõputuna näiv tunnel. Pimeduse lõpus oli tupik, mille avamisega sai Lucinda jälle suurepäraselt hakkama. Need koridorid ja saalid, mis meie ees avanesid olid kolossaalsed. Hakkasime mööda neid koridore pead laiali jooksma. See ei tundunud väga hea idee olevat, kuna arvestades lossi mõõtmeid ei suudaks me sellise tegevusega leida ühtki maagilist relva, ega hiljem ka väljapääsu. Olles jälle ühe suurema saali keskel ja valides suunda, jäi mulle silma seinale joonistatud maja plaan. Kritseldasin selle ülesse ja märgistasin ära, kuhu jääb pealiku ruum, relva - ja hauakamber. Mina tundsin huvi muidugi kohe relvakambri vastu, kuid minu õnnetuseks jäi see meist väga kaugele. Jäime oma plaani juurde, ära tuua hauakambrist püharelv. Müütide või teadupärast oskas Sultan õelda, et hauakambrisse on alati ka teine pääs, kuid selle kasutamiseks vajame me võtit, mis suure tõenäosusega asub kuninga kambris. Ei jäänudki muud üle, kui liikuma hakata. Kuna käike ja hargnemisi oli tohutult, siis tuli liikuda eriti ettevaatlikult ja tähelepanelikult, et me mõne Raudmeeste kamba otsa ei jookseks.
Eelnevalt leppisime kokku, et siin ei ole mõtet vastupanu osutada, kuna kohe kui meid tabatakse puhutakse pasunat ja Raudmehi koguneb kümneid ja kümneid. Kõik peavad töötama ühise eesmärgi nimel, milleks on püha relva kättesaamine. Seda ka siis, kui peame üksteisest lahku minema. Pidevalt joostes ja varjudes jäi Parteloc lõpuks kadunuks. Lootsime, et temaga midagi ei juhtunud, kuid pidime oma teekonda jätkama.
Lõpuks jõudsime Kuninga ruumini, mida valvas üksik Raudmees. Varjusime lähedal olevasse koristusruumi ja arutasime plaani, kuidas temast mööda minna või kuidas ta maha võtta. Otse peale minna ei saanud, kuna, siis oleks ta kohale kutsunud teised valvurid, mis tähendaks missiooni nurjumist ja arvatavasti ka meie hukku. Äkitselt ütles Sultan, et tal on plaan. Nimelt oskab ta paari trikki, millega Raudmehe tähelepanu tõmmata. Kasutades oma oskust saata hääletuid sõnumeid ja telepaatilist koputust, oli meil plaan olemas. Sultan alustas oma woo-doo liigutuste ja sõnade lugemisega. Plaan õnnestus. Valvur hakkas kihelema ja astus peagi kuninga ruumi sisse. Sööstsin kõige ees nii kiiresti kui suutsin. Keegi minu taga koperdas ja tekitas kuuldava heli, mille peale valvur enne minu kohale jõudmist ümber keeras ning mind märkas. Ma olin arvestanud, et haaran iga hetk tal seljatagant kinni, kuid tal õnnestus eest ära astuda ja mulle küünarnukiga mööda pead virutada. Kukkusin sinna samasse maha. Valvur oli juba pasunat puhumas, kui Lucinda jõuga ta maha murdis. Püüdsime kohalikuga kontati saada ja selgitada talle, et ka meie Muzarimi vastu võitleme, kuid Raudmees jäi oma põhimõtetele kindlaks. Kuni lõpuni välja uskus, et me oleme vaenlased ja meid tuleb tappa. Tuba läbiotsides, leidsime vajaliku võtme ja hulgim hõbemünte. Raudmehe hukkasime ja peitsime koristusruumi.
1/3 plaanist tehtud. Hauakambrisse jõudmiseks valisime kõrval tee, milleks oli käik läbi palvesaali, mis paiknes otse hauakambri kõrval. Saali sisse astudes leidsime eest ühe põlvitava rüütli, kelle kindluse mõttes kustutasime. Palvesaali nurgas oli luuk, mille võti meil olemas oli. kitsas käik viis meid lõpus hauakambrini. Kamber ei olnud väga suur. Neljas nurgas oli mõõkadega mehe kujud ja ruumi keskel lamav mees, kes olevat olnud Raudmeeste kuningas. Lamava mehe rinnalt leidsimegi lõpuks, selle mille järele me siia tulime.
2/3 esialgsest plaanist täidetud. nüüd jäi üle vaid siit neetud paigast elusalt minema saada. Ma käisin nii kaua kaaslastele peale, kuni nad oli lõpuks valmis minuga ka relvakambri üle vaatama. Tee selleni tundus eriti pikk. Mööda koridore edasi liikudes jõudsime trepini, mille all oli 2 valvurit meie edasipääsu takistamas. Meil ei jäänud muud midagi üle, kui ma pidin minema peibutiseks ja nende tähelepanu enda peale tõmbama, et Sultan ja Lucinda ohutult mööda pääseksid. Pidin mitmeid kordi jänest mängima, kuni lõpuks tekkis ristmiku peal olukord, mil kedagi kusagilt ei tulnud. Relvakambrisse tulek tasus end ära. Lucinda sai turvise ja võimsa lahinghaamri. Sultan krabas omale väikese sõjakirve ja jalutuskepi taolise saua, mis samuti päris korralikuks tapariistaks osutus. Ma leidsin veel kurja kuulutava raudrüü, mille ma Anthoni tarbeks ajutiselt endale selga ajasin. Kohmaks ta oli, kuid välimust vaadates võis arvata, et tegemist on väärt kraamiga.
Nüüd jäi sooritada edukale tulemusele viimane kolmandik esialgsest plaanist. Kahjuks see nii edukalt ei lõppenud. Püüdsime meile tuutava kahe trepi valvuriga sama plaani kasutada, kuid Sultan muutus peale kolmandat katset kärsituks ja lipsas vasakule vaatamata trepile. See oli kohutav viga, kuna sealt lähenesid jooksusammul 20-ne pealine raudmeeste salk, kes Sultanit märkasid ja pika tagaajamise peale kätte said. Olime jäänud Lucindaga oma pead. Nüüd veelgi ettevaatlikumalt liikudes leidsime tee väljapääsuni ja sealt laagriplatsini.
Kogu teekonna jooksul lootsin leida nii Sultanit kui ka Parteloci. Minu lootused olid juba kadumas, kui ühtäkki nägin kedagi mööda rägastikku lonkimas. See oli Parteloc, kes oli vaese omaks pekstud ja surnute sekka visatud. Tund pärast meie laagrisse jõudmist astus ka verine Sultan väravate vaelt sisse. Kamp oli jälle koos.
Tuesday, December 20, 2011
12 päev
Uskumatu hommik. Kõik on nii valesti kui olla saab. Kõigepealt see unenägu, nüüd on üks meie hulgast kadunud ja 2 on täiesti omas maailmas. Mida nendega küll teha? Püüdsin Sultani ja Arabellaga mingisugustki kontakti luua, kuid kõik katsed luhtusid ja viisid välja selleni, et hoopis mina olen segi ja näen nägemusi. Õnneks oli Parteloc ja Lucinda, kes mind minu reaalsuses hoidis. Kahe sõgenenud jutt tundus kohati nii usutav, et kui poleks mul olnud tuge, kes minu juttu kinnitanud oleks, siis mine tea, mida uskunud oleks.
Igatahes oli fakt see, et Sultan ja Arabella elasid omas maailmas ja Anthon oli jäljetult kadunud. See ei olnud selline hommik, millest oleks unistand. Mul oli asi selge - Anthon tuleb leida, kuna ka tema manustas rohelist imepulbrit Roderiku lubatud kogusest rohkem. Lisaks luges ta Igori päevikut, mille mõju oli teadmata. Raske oli muidugi kahele sõgenenule seletada, et läheme nüüd Anthonit otsima, kes nende jutu põhjal kõrval kongis omi asju ajas.
Aega ei ole kaotada. Õnneks suutsin Anthoni jäljed ülesse võtta, mis juhatasid meid minu arvutuste kohalselt kirde suunas. Imelik on see, et ta oli läinud sinna täiesti vabatahtlikult, kuna kõrvalisi jälgi ma tuvastada ei suutnud. Miks ta seda tegi? Miks pidi ta seda varjatult tegema? Miski siin ei klapi. Nagu kõik need käimised siin ei ole olnud ka seekordne ohutu.
Vaevalt poole tunni tee kaugusel langesime taaskord ussikeste varitsuse otsa. Kõik sujus nagu õlitatult. Olin arvestanud sellega, et me neid kohtame. Hoidsin armsaks saanud beretta laskevalmis. Ei tea, kust nad ilmuvad, kuid välkkiirelt olid nad platsis. Põmm, põmm, põmm ja kõik surnud. Ma võin vana olla, kuid kiirust ja osavust mul jagub. Jõudsin veel väikse muige naole saada, kui nägin, kuidas Parteloci silmad tagurpidi vajusid ja kehast värin läbi käis. Oli selge, et ussid tabasid teda õigest kohast ja halvasid ta närvisüsteemi mõneks ajaks. Püüdsime teda küll turgutada, kuid tulutult. Kuid aeg on seekord väärtuslikum, kui raha, mis tõttu pidime teekonda koheselt jätkama. Et ise olla 100% valmisolekus tegin läbi häda Sultanile selgeks, et viimane teadvusetut Parteloci kannaks. Tema jaoks tundus väga kummaline kanda meest, kes istub temast mõne meetri kaugusel pingi peal.
Nagu kiuste kohtusime kõige kiiremal ajal lühikese aja vältel uute ussidega. Olime just 3 nende liigikaaslast loojakarja saatnud, kui meie õnnetuseks ja nende hukatuseks veel 4 meid ründasid. Seekord nii hästi meil siiski ei läinud. Veel enne kui jõudsin laskma hakata oli üks neist Lucinda kaela ümber. Hetk hiljem oli viimane ussi käsutada. See ei tähenda head käis mul peast läbi. Suutmata võtta otsust või kartusest vigastada Lucindat pidasin targemaks maha nottida peremeheta ussi rajakad. Õnneks on nad ohtlikud vaid siis, kui ma neid ei näe. Pikalt sihtimata tulistasin neist 2 ribadeks. Nüüd, kus kõik sõltub minust, ei tohi ma eksida. Lucinda, kes ussi juhtimise alla langes võttis kindla suuna Arabellale, kes samal ajal silmagi pilgutamata end ussil närida lasi. Asi oli selge. Nii Arabella, kui ka Sultan isegi ei reageeri, kui neid sellises olukorras füüsiliselt rünnatakse. Arabellat tüütava roomaja maha laskmine ei olnud mingi probleem, kuid Lucinda külge haakunud ussikest maha võtta oli väga närve kõdistav. Samal ajal, kui suurt kasvu Lucinda Arabellat ründas ja materdas püüdsin leida võimalust, millal ussi küljelt tabada. 3 lasku täiesti mööda. 4 pauk - täis tabamus! Lucinda ja seega ka Arabella olid pääsenud. Lucinda, kes end just hüsteeriliselt oma kaaslast oli rünnanud ei suutnud leida sõnu, et tehtu eest vabandust paluda. Arabella ei suutnud ära imestada, kui elav fantaasia meil ikka olla võib.
Lõpuks olime jõudnud kadunud Anthonini, kes väiekse tiigi kaldal tühjusesse vahtis. Küsimuse peale, mida ja miks ta seal on ei vastanud ta midagi mõistliku. Oli selge, et ka tema ei viibi meiega ühes ja samas kohas. Uurisin tiigi kaldaid ja püüdsin veest leida midagi, mis seletaks Anthoni siia tulekut, kuid mina küll ei suutnud siit miskit huvitavat ega salapärast leida. Nüüdseks juba kolme segast juttu ajavat kaasvõitlejat natuke lähemalt uurides ja küsitledes leidsin seoseid, mis viitasid ühele ühele sõjas kasutatavale ainele ja selle järelmõjudele. Tegemist oli hallutsinogeense ainega, mis pidi vaenlase viima teatud staadiumisse ja "paika", et viimane räägiks, mida vaja. Aine järelmõju tulemusena surevad kõik selle manustajad. Ma lootsin, et tegemist ei ole analoogse kraamiga, kuid kõik sümtomid viitasid sellele. Asi oli halb ja isegi väga halb.
Keegi ei osanud muud lahendust välja pakkuda, kui tagasi minna laagri platsile, kus viimased veel täie mõistuslikud olid, kui seda muidgi Arabella ja kohati ka Sultani kohta õelda saab. Vaheapeal oli Parteloc taas jalad alla ajanud, kelle imestus oli suur, kui sai aru, et ka Anthon, kes muidu tundub tark mees olevat, kuid ka soiub mingitest kongidest ja ei tea millest veel. Võtsimegi jalad selga ja panime laagri poole ajama.
Püüdsin salga ees marssides hoida meid õigel kursil, kuid siinsed tingimused on liialt karmid, et aegajalt jälge mitte kaotada. Meie õnneks ei kohtunud me ühegi ussiga, kuid õnnetuseks suutsime üksikule Raudmehele sülle joosta. Elusana on nad veelgi hirmuäratavad. Kohe turgatas pähe Roderiku hoiatus, et me neist igal saja juhul eemale hoiaksime, kuna Raudmehi olevat võimatu inimesel tappa. Oma rumalusest püüdsin verbaalselt mõõgakangelasega kontakti luua, kuid ei tema olnud sellest huvitatud. Silmist punetades haaras seljalt mõõga ja kihutas meie poole, plaaniga me kehadest veri välja lasta. Teades, mis seisus meist pooled on andsin teistele käega märku, et nad taha poole hoiaksid ja segastel silma peal hoiaksid. Lucinda tegi mida vaja. Pareteloc haaras relva ja taganedes andis Raudmehe pihta tuld. Ega mul ka midagi targemat pähe turgatanud. Vajutasin päästikule ja jäin lootma, et maised relvad siiski suudavad Raudmeest kustutada. Salve täie kuule vaenlase pihta kihutatud ei andnud küll väga lootust, et viimane oma mõõga najal maha prantsatab. Relva vahetades sain mõned jala hoobid rindu ning mõõgaga keresse, mille mu kuulivest õnneks "kinni püüdis". Uzist valangut andes, tundsin, et lootus ei ole veel kadunud. Pauk paugu järel lagunes Raudmehe rüü ja varustus, kuni lõpuks ka tema otsa sai.
Matk läbi kooparägastiku jätkus, kuni lõpuks paistis ees meile tuttav koopasuu. Olin valmis juba oma relva kabuuri puhkeasendisse sättima, kui äkitselt ilmusid välja 4 Kadunud Hinge, kes igas teises olukorras oleks alustanud Sultani jõllitamisega. Kuid seekord oli teisti. Ehk mõistid nad, et mees on niikuinii juba kadunud hingede nimekirjas. Poolenisti end kaljuseinast välja pressides valisid nad seekord oma esimeseks sihtmärgiks Lucinda, kes püüdis neid tormijooksuga tuldud teed tagasi saata. Headele inimestele on nende pilk siiski liig, mis liig. Lucinda jõud rauges kohe peale esimest lööki. Nähes, kuidas Lucinda maha langes lõpetas Parteloc, kes oli mõne kuuli teele saatnud oma tegevuse ning haaras mõõga ning jooksis raevunult lähemal olevale Hingele peale. Kuna minu mõõgakäsitlus ei ole kaugeltki nii hea, siis jäin ma püstolile kindlaks. Paar pauku ühele ja mõni teisel, mis võrdsustas meie seisu 2:2-le. Liikumatult ja ükskõikselt seisev Arabella oli Hingede järgmine sihtmärk. Kuna virtaalmaailmas elav Arabella vastupanu ei osutanud võttis Hingede pilk ka tema põlvist nõrgaks. Parteloc võitles visalt. Oli näha, et tema jõud on otsakorral, kuid hambad ristis jagas hoope paremalt ja vasakult. Ühe Hing tagasi tõrjutud võttis väsinud mees kohe teise ette, kelle me ühise jõu ja pingutusega maha võtsime. Kiirelt haarasime langenud kaenlasse ning viisime laagrisse.
Mõni tund hiljem avas Lucinda oma silmad ning kohe peale teda ka Arabella, kes oli taaskord meie maailmaga ühinenud. Temalt saadud info põhjal saime teda, mis maailmas ja kohas Anthon ja Sultan viibivad. Nimelt elasid nad esimeses vangistuse päevas, mil me oma kohta kabeli roostes kongides ootasime. Mõned otsad kokku viies leidsime, et võimalus kaaslasi päästa on nad sinna samusesse kabelisse viia. Nende jutu järgi oli neile juba vahepeal vabastamise käst väljastatud ning nad juba liikusid värske õhu poole. Nende juttu ignoreerides otsustasime tagasi minna kongide juurde, millesse Parteloc meid lukustas.
Võtsime kaasa kõie jupi ja paar kaigast, et ulatuda kõieni, mille abil uuesti ülesse pääseksime. Mõeldu tehtud. Kuna aega meil ei olnud, siis ei saanud ma lubada ühtki kõrvalpõiget. Olin valvsam, kui kunagi varem. Kiirel, kuid ettevaatlikul sammul liikusime suure järveni, millest viimane kord välja kargas Kondipurustaja, kes minu vastu erilist vimma kandis. Seekord me teda, ega tema liigikaaslasi ei kohanud.
Kõik see, mis peale ülesse ronimist järgnes, oli kui õuduste unenägu. Kõik algas taas. Need samad lõputud šahtid ja käigud. Kõik, mida seni teinud olime tundus hetkega nii tühine ja väärtusetu. Kogu sellele pimedusele ja mõttetusele andis uuesti valgust, kui nägin kabelis Sultanit ja Anthonit raputades, kuidas pilk pilgu haaval nad uuesti reaalsusesse naasid. Oi mul oli hea meel, et nad taas meiega on. Muidugi oleks veelgi parem meel olnud, kui nende unelm oleks reaalsus olnud, kus nad vabaks oleksid saanud.
Kohe, kui mehe mürakatel pilt uuesti selge võtsime natuke kehakinnitust ning asusime mõõda šahte tagasi liikuma. Püüdsin Anthonilt teada saada, mis oli juhtunud ja miks ta tiigi kaldal kükitas.Ta ei osanud ikka miskit tarka õelda. Keha olevat ise liikunud, kuid miks just sinna ei teadnud ka tema.
Igatahes oli fakt see, et Sultan ja Arabella elasid omas maailmas ja Anthon oli jäljetult kadunud. See ei olnud selline hommik, millest oleks unistand. Mul oli asi selge - Anthon tuleb leida, kuna ka tema manustas rohelist imepulbrit Roderiku lubatud kogusest rohkem. Lisaks luges ta Igori päevikut, mille mõju oli teadmata. Raske oli muidugi kahele sõgenenule seletada, et läheme nüüd Anthonit otsima, kes nende jutu põhjal kõrval kongis omi asju ajas.
Aega ei ole kaotada. Õnneks suutsin Anthoni jäljed ülesse võtta, mis juhatasid meid minu arvutuste kohalselt kirde suunas. Imelik on see, et ta oli läinud sinna täiesti vabatahtlikult, kuna kõrvalisi jälgi ma tuvastada ei suutnud. Miks ta seda tegi? Miks pidi ta seda varjatult tegema? Miski siin ei klapi. Nagu kõik need käimised siin ei ole olnud ka seekordne ohutu.
Vaevalt poole tunni tee kaugusel langesime taaskord ussikeste varitsuse otsa. Kõik sujus nagu õlitatult. Olin arvestanud sellega, et me neid kohtame. Hoidsin armsaks saanud beretta laskevalmis. Ei tea, kust nad ilmuvad, kuid välkkiirelt olid nad platsis. Põmm, põmm, põmm ja kõik surnud. Ma võin vana olla, kuid kiirust ja osavust mul jagub. Jõudsin veel väikse muige naole saada, kui nägin, kuidas Parteloci silmad tagurpidi vajusid ja kehast värin läbi käis. Oli selge, et ussid tabasid teda õigest kohast ja halvasid ta närvisüsteemi mõneks ajaks. Püüdsime teda küll turgutada, kuid tulutult. Kuid aeg on seekord väärtuslikum, kui raha, mis tõttu pidime teekonda koheselt jätkama. Et ise olla 100% valmisolekus tegin läbi häda Sultanile selgeks, et viimane teadvusetut Parteloci kannaks. Tema jaoks tundus väga kummaline kanda meest, kes istub temast mõne meetri kaugusel pingi peal.
Nagu kiuste kohtusime kõige kiiremal ajal lühikese aja vältel uute ussidega. Olime just 3 nende liigikaaslast loojakarja saatnud, kui meie õnnetuseks ja nende hukatuseks veel 4 meid ründasid. Seekord nii hästi meil siiski ei läinud. Veel enne kui jõudsin laskma hakata oli üks neist Lucinda kaela ümber. Hetk hiljem oli viimane ussi käsutada. See ei tähenda head käis mul peast läbi. Suutmata võtta otsust või kartusest vigastada Lucindat pidasin targemaks maha nottida peremeheta ussi rajakad. Õnneks on nad ohtlikud vaid siis, kui ma neid ei näe. Pikalt sihtimata tulistasin neist 2 ribadeks. Nüüd, kus kõik sõltub minust, ei tohi ma eksida. Lucinda, kes ussi juhtimise alla langes võttis kindla suuna Arabellale, kes samal ajal silmagi pilgutamata end ussil närida lasi. Asi oli selge. Nii Arabella, kui ka Sultan isegi ei reageeri, kui neid sellises olukorras füüsiliselt rünnatakse. Arabellat tüütava roomaja maha laskmine ei olnud mingi probleem, kuid Lucinda külge haakunud ussikest maha võtta oli väga närve kõdistav. Samal ajal, kui suurt kasvu Lucinda Arabellat ründas ja materdas püüdsin leida võimalust, millal ussi küljelt tabada. 3 lasku täiesti mööda. 4 pauk - täis tabamus! Lucinda ja seega ka Arabella olid pääsenud. Lucinda, kes end just hüsteeriliselt oma kaaslast oli rünnanud ei suutnud leida sõnu, et tehtu eest vabandust paluda. Arabella ei suutnud ära imestada, kui elav fantaasia meil ikka olla võib.
Lõpuks olime jõudnud kadunud Anthonini, kes väiekse tiigi kaldal tühjusesse vahtis. Küsimuse peale, mida ja miks ta seal on ei vastanud ta midagi mõistliku. Oli selge, et ka tema ei viibi meiega ühes ja samas kohas. Uurisin tiigi kaldaid ja püüdsin veest leida midagi, mis seletaks Anthoni siia tulekut, kuid mina küll ei suutnud siit miskit huvitavat ega salapärast leida. Nüüdseks juba kolme segast juttu ajavat kaasvõitlejat natuke lähemalt uurides ja küsitledes leidsin seoseid, mis viitasid ühele ühele sõjas kasutatavale ainele ja selle järelmõjudele. Tegemist oli hallutsinogeense ainega, mis pidi vaenlase viima teatud staadiumisse ja "paika", et viimane räägiks, mida vaja. Aine järelmõju tulemusena surevad kõik selle manustajad. Ma lootsin, et tegemist ei ole analoogse kraamiga, kuid kõik sümtomid viitasid sellele. Asi oli halb ja isegi väga halb.
Keegi ei osanud muud lahendust välja pakkuda, kui tagasi minna laagri platsile, kus viimased veel täie mõistuslikud olid, kui seda muidgi Arabella ja kohati ka Sultani kohta õelda saab. Vaheapeal oli Parteloc taas jalad alla ajanud, kelle imestus oli suur, kui sai aru, et ka Anthon, kes muidu tundub tark mees olevat, kuid ka soiub mingitest kongidest ja ei tea millest veel. Võtsimegi jalad selga ja panime laagri poole ajama.
Püüdsin salga ees marssides hoida meid õigel kursil, kuid siinsed tingimused on liialt karmid, et aegajalt jälge mitte kaotada. Meie õnneks ei kohtunud me ühegi ussiga, kuid õnnetuseks suutsime üksikule Raudmehele sülle joosta. Elusana on nad veelgi hirmuäratavad. Kohe turgatas pähe Roderiku hoiatus, et me neist igal saja juhul eemale hoiaksime, kuna Raudmehi olevat võimatu inimesel tappa. Oma rumalusest püüdsin verbaalselt mõõgakangelasega kontakti luua, kuid ei tema olnud sellest huvitatud. Silmist punetades haaras seljalt mõõga ja kihutas meie poole, plaaniga me kehadest veri välja lasta. Teades, mis seisus meist pooled on andsin teistele käega märku, et nad taha poole hoiaksid ja segastel silma peal hoiaksid. Lucinda tegi mida vaja. Pareteloc haaras relva ja taganedes andis Raudmehe pihta tuld. Ega mul ka midagi targemat pähe turgatanud. Vajutasin päästikule ja jäin lootma, et maised relvad siiski suudavad Raudmeest kustutada. Salve täie kuule vaenlase pihta kihutatud ei andnud küll väga lootust, et viimane oma mõõga najal maha prantsatab. Relva vahetades sain mõned jala hoobid rindu ning mõõgaga keresse, mille mu kuulivest õnneks "kinni püüdis". Uzist valangut andes, tundsin, et lootus ei ole veel kadunud. Pauk paugu järel lagunes Raudmehe rüü ja varustus, kuni lõpuks ka tema otsa sai.
Matk läbi kooparägastiku jätkus, kuni lõpuks paistis ees meile tuttav koopasuu. Olin valmis juba oma relva kabuuri puhkeasendisse sättima, kui äkitselt ilmusid välja 4 Kadunud Hinge, kes igas teises olukorras oleks alustanud Sultani jõllitamisega. Kuid seekord oli teisti. Ehk mõistid nad, et mees on niikuinii juba kadunud hingede nimekirjas. Poolenisti end kaljuseinast välja pressides valisid nad seekord oma esimeseks sihtmärgiks Lucinda, kes püüdis neid tormijooksuga tuldud teed tagasi saata. Headele inimestele on nende pilk siiski liig, mis liig. Lucinda jõud rauges kohe peale esimest lööki. Nähes, kuidas Lucinda maha langes lõpetas Parteloc, kes oli mõne kuuli teele saatnud oma tegevuse ning haaras mõõga ning jooksis raevunult lähemal olevale Hingele peale. Kuna minu mõõgakäsitlus ei ole kaugeltki nii hea, siis jäin ma püstolile kindlaks. Paar pauku ühele ja mõni teisel, mis võrdsustas meie seisu 2:2-le. Liikumatult ja ükskõikselt seisev Arabella oli Hingede järgmine sihtmärk. Kuna virtaalmaailmas elav Arabella vastupanu ei osutanud võttis Hingede pilk ka tema põlvist nõrgaks. Parteloc võitles visalt. Oli näha, et tema jõud on otsakorral, kuid hambad ristis jagas hoope paremalt ja vasakult. Ühe Hing tagasi tõrjutud võttis väsinud mees kohe teise ette, kelle me ühise jõu ja pingutusega maha võtsime. Kiirelt haarasime langenud kaenlasse ning viisime laagrisse.
Mõni tund hiljem avas Lucinda oma silmad ning kohe peale teda ka Arabella, kes oli taaskord meie maailmaga ühinenud. Temalt saadud info põhjal saime teda, mis maailmas ja kohas Anthon ja Sultan viibivad. Nimelt elasid nad esimeses vangistuse päevas, mil me oma kohta kabeli roostes kongides ootasime. Mõned otsad kokku viies leidsime, et võimalus kaaslasi päästa on nad sinna samusesse kabelisse viia. Nende jutu järgi oli neile juba vahepeal vabastamise käst väljastatud ning nad juba liikusid värske õhu poole. Nende juttu ignoreerides otsustasime tagasi minna kongide juurde, millesse Parteloc meid lukustas.
Võtsime kaasa kõie jupi ja paar kaigast, et ulatuda kõieni, mille abil uuesti ülesse pääseksime. Mõeldu tehtud. Kuna aega meil ei olnud, siis ei saanud ma lubada ühtki kõrvalpõiget. Olin valvsam, kui kunagi varem. Kiirel, kuid ettevaatlikul sammul liikusime suure järveni, millest viimane kord välja kargas Kondipurustaja, kes minu vastu erilist vimma kandis. Seekord me teda, ega tema liigikaaslasi ei kohanud.
Kõik see, mis peale ülesse ronimist järgnes, oli kui õuduste unenägu. Kõik algas taas. Need samad lõputud šahtid ja käigud. Kõik, mida seni teinud olime tundus hetkega nii tühine ja väärtusetu. Kogu sellele pimedusele ja mõttetusele andis uuesti valgust, kui nägin kabelis Sultanit ja Anthonit raputades, kuidas pilk pilgu haaval nad uuesti reaalsusesse naasid. Oi mul oli hea meel, et nad taas meiega on. Muidugi oleks veelgi parem meel olnud, kui nende unelm oleks reaalsus olnud, kus nad vabaks oleksid saanud.
Kohe, kui mehe mürakatel pilt uuesti selge võtsime natuke kehakinnitust ning asusime mõõda šahte tagasi liikuma. Püüdsin Anthonilt teada saada, mis oli juhtunud ja miks ta tiigi kaldal kükitas.Ta ei osanud ikka miskit tarka õelda. Keha olevat ise liikunud, kuid miks just sinna ei teadnud ka tema.
Monday, December 5, 2011
11. Päev II osa.
Ajasin end püsti, mille peale tundsin kummalist valu peas. Vaatasin liivakella suunas ja lootsin, et see kell jääb nüüd päris pikalt sellesse asendisse, kus see hetkel on . Ei mina taha neid elukaid enam näha. Kohe, kui Sultan oli ka pildi ette saanud, läksime tagasi silla juurde, kus meid ootasid sinna puhkama jäänud Anthon ja Arabella. Rääkisime neile meie ebarealistlikust võitlusest ja sellest, kui haledalt me seal lüüa saime. Anthon oli vahepeal kokku kogunud mõned Verekoid ja neid põhjalikult nii seest kui väljast uurinud. Kohe kui kuulis, et leidsime surnud Raudmehed oli teda raske tagasi hoida, et neid kohe uurima ei jookseks.
Et asjast paremat pilti luua võtsimegi 20 minutilis teekonna mööda hämarat koobast ette, et minna uurima raudmehi ja nende lugu. Minule üllatusena ei suutnud Anthon midagi suurt ja uut päevavalgele tuua. Olime valmis lahkuma, kui kellegil tuli idee kella uuesti keerata.. Esailagne reageering oli küll väga tõrges. Millisest osast me jutust nüüd aru ei saadud, kui rääkisime, mis meid seal sees ees ootab!?! Väikese arutelu tulemusena leidsime, et tegelikult ei olegi see nii halb mõte. Meid on nüüd rohkem ning minul ja Sultanil veri endiselt extasist keeb, mis meid kiiremalt ja võibolla ka osavamalt liigutama paneb. Ei jõudnud detailset plaani paika panna, kui Arabella poole kõrvaga kuulis, et oleme lahingu poolt ja juba keeras liivakella.
Vana tuttav pimedus võttis meid enda võimusesse, mille järel kuulsime mõirgeid ja muid elukatele kohaseid koledaid helisi. Nähtavuse paranedes otsisin kiirelt ülesse lapsnukud, et neid granaadiga kostitada. Ideaalne õnnestumine, vähemalt nii ma algselt arvasin. Lahing oli juba täis hoos, kui avastasin end uuesti granaati heitmas. Meelte segadus ja kuklasse hingav kole Ajasööstur suutsid mind niipalju segada, et uus vise peaaaegu ebaõnnestus täielikult. Õnneks sain loota oma täpsele laskekäele. Vilunult kiire liigutusega haarasin vöölt UZI ja tulistasin veel enne, kui plahvatuses purunenud killud jõudsid maapinda puudutada.
Kõik järgnev tundus kui aastate pikkune, kuigi kestis vaid mõned minutid. Adrenaliin möllas ja silmis kees viha kõige ja kõigi elundite vastu. Ei läinud kaua, kui Sultan langes, kes oli ümber piiratud jõllitavatest Hingedest, mõõkadega vehkivatest Vaimu Vampiiridest ning ledavatest Verekoidest. Vaene mees on kui veri näljastele haidele, kes kõi kohalikud elajad enda peale tõmbab. Mõned sekundid hiljem, kui Sultani elutukeha maas vedeles oli sama seltskond kõik Antoni kraes, kes samuti kaua vastu ei pidanud. Mees oli füüsiliselt küll väga võimekas. Põikles, kui noor põder tema suunast lastud ammunoolte eest, kuid Vaimude jõletu pilgu eest ei olnud ka temal pääsu. Õnneks ei saanud sama õelda Vampiiride kohta, kellest 2 langes oma meeste noolte läbi.
Järele olin jäänud mina, Parteloc ja Arabella. Lootus sellest lahingust elusana välja tulla kahanes iga sekundiga, arvestades, et peale minu ei võidelnud vastastega enam keegi. Tegin, mis suutsin. Selliseid haake, pöördelt laske, ukeemisi, põikeid ja veel muid vigureid, millega lahingus hakkama sain ei osanud ma enam oma vananevalt kehalt loota. Minutikese olin seal vapralt vastu pidanud, kui korraga käis mu kõrval tohutu pauk ja minu poole sööstis hulk relvastatud Raudmehi. Tähelepanu langes ning, kui keerasin pilgu ette, nägin juba silmanurgast minu suunas tulevat oda. Sellele reageerida enam ei jõudnu, kuna jaoks oli otsas. Sulgesin silmad, et surm vastu võtta, kui korraga kuulsin, kuidas oda tabas minu ees midagi metallset. Raudmehed, kes ähvardavalt mulle peale jooksid olid meile hoopis appi tõtanud, kellest üks võttis mulle kuuluva löögi enda peale ning silmapilkselt loojakarja sai. Selline eneseoheverdus ei saa minu poolt tähelepanuta jääda. Leidsin endas uue elujõu, et võitlust jätkata. Nüüd asusid nii Parteloc, kui ka Araballe tegudele. Paretlocil tundus olevat mingi isiklik viha Hingede vastu, kuna "käsu" peale järgneda Arabellale ja maha nottida Templi Valvurid ja hinged minu hooleks jätta, ei teinud ta väljagi. Kiirete ja täpsete löökidega suutis ta 6-st Vaimust kaks hetkega surmata ja mõnda vigastada. Partelociga õlg õlakõrval võideldes ei tekkinud hetkekski tunnet, et selle mehe peale ei saa loota. Tema mõõgakäsitlus andis küll kohati natuke soovida, kuid arvestades, millal ta seda õppima hakkas, siis tulemus ei olnud üldse paha. Haarasin Parteloci seljalt laetud relva ja lasin kahele Hingele kuulid silme vahele. Tundus juba, et oleme seda lahingut võitmas. Keerasin pilgu Paretlocile ja samal ajal sai viimane Ajsöösturilt korraliku lihahaava rindkeresse. Iga teine oleks selle peale ägisedes maha jäänud, kuid tema ajas end mõõga najal püsti ja lõi teda jõllitava Hinge ühe hoobiga pooleks. Jõud tema kehas oli otsas, mille tõttu ei suutnud ta ühegi nool eest põigelda, mis teda tabas. Noolerahe mattis ta enda alla.
Jooksin Ajasöösturi suunas. Tulistasin teda paar korda südame piirkonda, lõin noa kõrri ning rebisin selle sealt robustselt välja, et tekitatud kahju oleks võimalikult suur, kuid tulemus nagu eelmiselgi korral ümmargune null. Tema ajas rände oskused on meie relvade ja oskuste jaoks liialt tugevad. Nüüd oli kuulda ka Arabella esimesi laske. Tubli tüdruk hiilis Templi Valvurite seljataha ning lasi tuima näoga kahele kuuli pähe. See, mis neile kahele lausle järgnes oli muidugi julm. Ajasööstur ja 4 alles jäänud Templivalvurit jagasid hoope, nii kuis jäksasid. Enna kui ma kohale jõudsin olid tema eluküünal kustutatud. suutsin mõne lasu ja noahoobiga järelejäänud Valvurid surmata, kuid see meie probleemi ei lahendanud. Püüdsin erinevate relvade ja erinevaid kahaosi tabades Ajasöösturit maha võtta, kuid kõik minu katsed ebaõnnestusid. Lootuses leida koopavast, kus raudmehed välja jooksid mingitki abi või võimalust Ajasööstur tappa lõpetas käimasolnud lahingu sootuks.
Kurta, ma olin vihane! Ma tundsin, et olin seekord temast kõvasti üle. Ma oleks pidanud ta tapma! Ta oleks pidanud surma saama! Kurat! Kurat! Ma lähen tagasi ja võtan ta maha ütlesin teistele. Ma olin valmis juba kella keerama, kui Anthon ja Sultan mu katkestasid. Rääkisin neile, mis lõpus juhtus ning miks lahing katkes. Nad olid üsna kindel minu juttu kuuldes, et tava relvadega teda tappa pole võimalik. See tundus loogiline, sest nende hoopide ja laskude peale oleks iga teine vastane pidanud langema. Vangutasin selle peale pead ja vimm minu sees hakkas vaikselt vaibuma. Kuradi maagia!
Kuna väsimus hakkab võimust võtma ning exstasi pohmelus viis moraali alla, siis asusime tagasi laagriplatsi suunas. Enne tuli ületada sild, mida kaitsevad või lihtsalt varitsvad värsket liha kärpse taolised Verekoid. Parteloc läks laulva kergusega sillast üle. Ma ei oodanud ka kaua. Võtsin hoogu ja lidusid, nii kuis sain. Mõned koiliblikad said selle mille järgi tulid - esialgu tükikese liha, mille järel külma tera maitsta. Anthoni teekond nii valutult ei läinud. Päris korralik parv oli kohtai ta ümber ja peal. Napilt, kuid siiski kindlalt pääses ta üle silla. Oli näha, et koid võtsid peaaegu kõik, mis mehel sees oli. Kuna Koid olid oma lennu struktuuri ja ründe taktikat muutnud, siis oli mul raske või isegi suht võimatu ületulijaid püstoliga turvata. Hoides ära omade vigastamise, hoidsin püssi töötuna. Sultan, kes kohalike elanike lemmik on, ei suutnud tohtu suurele parvele vastu panna. Vehkis ja tappis, kuni viimaks tema ramm lihtsalt lakkas. Seekord said Koid temast jagu.
Koobastikus, mida mööda laagriplatsini vantsisime, ei suuda ma leida ühtki kindlat orientiiri, mille järgi punktist A punkti B ohutult liikuda. Ikka ja jälle avastasin end teisi vales suunas juhatamas. Kuid lõpuks jõudsime siiski elusatena tagasi laagrisse, kus ka Sultan lõpuks silmad avas. Rõõm oli teda jälle meiega näha.
Kui teised end juba vaikselt pikutama sättisid otsisin mina kõikvõimalike kolisevaid asju. Sättsin need väravale nii, et oleks kuulda, kui keegi peaks selle avama. Asi korda aetud võtsin veesilmast lonksu juua ning sättisn end ka puhkeasendisse. Ülesse tühjusesse vahtides ja omi ilusaid mõtteid mõeldes märkasin, et Partelock uurib ja nagu otsiks midagi. Uudsihimu sai minust võitu ning ajasin oma väsinud kondid püsti ja astusin tema juurde. Teada saades, et ta konrollib, ega kusagil rohkem mõnd salajast sissepääsu ei ole. Kuna see on meil seni tõesti täiesti tegemata jäänud, siis hinnates milline turvaauk, see on, siis lõin Partelociga kampa. Ei läinud kaua, kui leidsin ühe telgi tagant varjatud koopa suu. Kutsusime kõik kokku ning sisenesime ettevaatlikult ruumi.
Koobas, kuhu jõudsime oli keskmise toa suurune, mille sinu katsid kõikvõimalikud pikdid ja kirjakesed. Ruumi keskel vaip, mille ümber 12 küünalt. Uurisime pilte käekirju ja kira sisusi, et saada teada, mis ruumiga on tegemist. Väga targemaks ei saanud. Olime lahkumas, kui märkasime väljapääsu kohal kirja:
KUI OLED JÕUDNUD SINNA KOHTA
VALGUSTA KAASLASTELE OMA UNISTUSED
JA UNIVERSUM JABAB SULLE OMA JÕU.
Mida rohkem me seda uurisime, seda rohkem meile tundus, et see ei ole niisama kiri seal. Ei olnud ka sõnde ja lause osade asetus niisama. Mõnda aega uurides ja mõtteid vahetades jõudsime selgusele, et määravaks on selles mõistukirjas sõna "valgustamine" ja 5 lauseosa tähtsus ning nende asetus.
Sättiseme endid vastavalt kirjaasetusele, ehk 4 kaaslast liikusid laagri nurka ja Arabella jäi keskel. Kirjutas oma unistuse paberile ja valgustas seda. Mitte midagi ei juhtunud. kordasime katset, kuid nüüd kirjutasime iga üks oma unistuse ning valgustasime seda. Nüüd läks lahti tohutu värvide ja valguse mäng. Lõputust pimedusest laskus alla poole valgusvihk, mis tekitas minus tohututult positiivseid emotsioone. Unustasin kõik halva meie ümber ja nagin end kodus poja ja Ingaga. See oli üle pika aja üks ilus hetk.
Kaugeltki kõigis ei avanud univesrumi valgus oma jõudu. Pareloc ja Arabella ei näinud tekkivas valguse mängus midagi muud kui lillakat udu. Kõik tundub nende jaoks nii tühine. Kuid Anthon, kes muidu oleks kindlasti osanud sellest rõõmutunda, oli oma märkmete lugemisega nii usinas, et lahkus meile teatamata laagriplatsilt. Kui seda markasime hakkasime teda kiirelt otsima. Leidsime ta väravate tagant koopas, kus ta midagi vahtis. Meid nähes oli üllatunud, et me teda otsime.. Midagi on siin kahtlast! Miski siin ei klapi. Uurisin Anthoni ilmeid ja tema käitumist, kuid pealtnäha oleks nagu kõik korras. Aga sisetunne ütleb, et ei ole.
Oh uneaeg, oh uneaeg, milla sina tuled?! Keha on väsinud, kuid und ei tule. See, mida seal valguses nägin, võiks kesta igavesti. Suuremat muret tekitas mulle hoopis Anthon oma käitumisega. Mis jama ta endale selle mäkmiku lugemisega kaasa tõi? Loodame, et teda ei taba sama saatus, mida mind, kui Mužarimi piibliks osutunud kirjatükki sirvisin.
Ei jõuagi enam neid unenägusi, mida siin põrgupõhjas näen kuidagi kiruda. Olime sattunud üheskoos Parteloci mineviku maailma ja saanud osa ühest tema kättemaksu tseenist. Korduvate katsetega püüdsime unenäes meid tapma tulnud Partelocile selgeks teha, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuna olime kehastunud ühtedeks munkadeks, kes kunagi olid tapnud tema kallima Galina, siis ostus temaga ühist keelt leida suhtleiselt keeruliseks. Kasutades oma psüholoogilisi teadmisi, siis õnnestus minu kehastatud mungal talle selgitada hetke seisu, mis kokkuvõttes ei osutunud õigeks tegevuseks nind kõik kordus taas. See kordus seni, kuni otsustsime Parteloci lihtsalt maha lüüa. See meil ei õnnestunud, kuid idee talle vastu hakata oli "õige", siis sellega lõppesid ka meie piinad.
Ärgates ei olnud tegelikkus kaugeldki parem. Anthon, kes eelmisel õhtul kahtlaselt käitus oli jäljetult kadunud. Arabella ja Sultan käitusid imelikult. Ainult Parteloc oli endine, vähemalt mulle tundub nii. Küsides Sultanilt, ega ta märganud, kuhu Anthon läks vaatas ta mulle koos Arabellaga otsa nagu viimasel idioodile ning küsis: "kas minuga on kõik korras?". Ma ei saanud temast kohe aru ning küsisin, et uuesti, kus Anthon on. Selle peale viitasid mõlemad ühte suunda, et näe istub seal. Kus, mis?? Jätsin nad sinnapaika ja küsisin igaksjuhuks Partelocilt, et kas viimane ka näeb "seal" Anthonit. Vastuseks sain loogiliselt kõlava "ei".
No mis nüüd siis saab? Nende kahega enam ju "luurele" minna saa.
Et asjast paremat pilti luua võtsimegi 20 minutilis teekonna mööda hämarat koobast ette, et minna uurima raudmehi ja nende lugu. Minule üllatusena ei suutnud Anthon midagi suurt ja uut päevavalgele tuua. Olime valmis lahkuma, kui kellegil tuli idee kella uuesti keerata.. Esailagne reageering oli küll väga tõrges. Millisest osast me jutust nüüd aru ei saadud, kui rääkisime, mis meid seal sees ees ootab!?! Väikese arutelu tulemusena leidsime, et tegelikult ei olegi see nii halb mõte. Meid on nüüd rohkem ning minul ja Sultanil veri endiselt extasist keeb, mis meid kiiremalt ja võibolla ka osavamalt liigutama paneb. Ei jõudnud detailset plaani paika panna, kui Arabella poole kõrvaga kuulis, et oleme lahingu poolt ja juba keeras liivakella.
Vana tuttav pimedus võttis meid enda võimusesse, mille järel kuulsime mõirgeid ja muid elukatele kohaseid koledaid helisi. Nähtavuse paranedes otsisin kiirelt ülesse lapsnukud, et neid granaadiga kostitada. Ideaalne õnnestumine, vähemalt nii ma algselt arvasin. Lahing oli juba täis hoos, kui avastasin end uuesti granaati heitmas. Meelte segadus ja kuklasse hingav kole Ajasööstur suutsid mind niipalju segada, et uus vise peaaaegu ebaõnnestus täielikult. Õnneks sain loota oma täpsele laskekäele. Vilunult kiire liigutusega haarasin vöölt UZI ja tulistasin veel enne, kui plahvatuses purunenud killud jõudsid maapinda puudutada.
Kõik järgnev tundus kui aastate pikkune, kuigi kestis vaid mõned minutid. Adrenaliin möllas ja silmis kees viha kõige ja kõigi elundite vastu. Ei läinud kaua, kui Sultan langes, kes oli ümber piiratud jõllitavatest Hingedest, mõõkadega vehkivatest Vaimu Vampiiridest ning ledavatest Verekoidest. Vaene mees on kui veri näljastele haidele, kes kõi kohalikud elajad enda peale tõmbab. Mõned sekundid hiljem, kui Sultani elutukeha maas vedeles oli sama seltskond kõik Antoni kraes, kes samuti kaua vastu ei pidanud. Mees oli füüsiliselt küll väga võimekas. Põikles, kui noor põder tema suunast lastud ammunoolte eest, kuid Vaimude jõletu pilgu eest ei olnud ka temal pääsu. Õnneks ei saanud sama õelda Vampiiride kohta, kellest 2 langes oma meeste noolte läbi.
Järele olin jäänud mina, Parteloc ja Arabella. Lootus sellest lahingust elusana välja tulla kahanes iga sekundiga, arvestades, et peale minu ei võidelnud vastastega enam keegi. Tegin, mis suutsin. Selliseid haake, pöördelt laske, ukeemisi, põikeid ja veel muid vigureid, millega lahingus hakkama sain ei osanud ma enam oma vananevalt kehalt loota. Minutikese olin seal vapralt vastu pidanud, kui korraga käis mu kõrval tohutu pauk ja minu poole sööstis hulk relvastatud Raudmehi. Tähelepanu langes ning, kui keerasin pilgu ette, nägin juba silmanurgast minu suunas tulevat oda. Sellele reageerida enam ei jõudnu, kuna jaoks oli otsas. Sulgesin silmad, et surm vastu võtta, kui korraga kuulsin, kuidas oda tabas minu ees midagi metallset. Raudmehed, kes ähvardavalt mulle peale jooksid olid meile hoopis appi tõtanud, kellest üks võttis mulle kuuluva löögi enda peale ning silmapilkselt loojakarja sai. Selline eneseoheverdus ei saa minu poolt tähelepanuta jääda. Leidsin endas uue elujõu, et võitlust jätkata. Nüüd asusid nii Parteloc, kui ka Araballe tegudele. Paretlocil tundus olevat mingi isiklik viha Hingede vastu, kuna "käsu" peale järgneda Arabellale ja maha nottida Templi Valvurid ja hinged minu hooleks jätta, ei teinud ta väljagi. Kiirete ja täpsete löökidega suutis ta 6-st Vaimust kaks hetkega surmata ja mõnda vigastada. Partelociga õlg õlakõrval võideldes ei tekkinud hetkekski tunnet, et selle mehe peale ei saa loota. Tema mõõgakäsitlus andis küll kohati natuke soovida, kuid arvestades, millal ta seda õppima hakkas, siis tulemus ei olnud üldse paha. Haarasin Parteloci seljalt laetud relva ja lasin kahele Hingele kuulid silme vahele. Tundus juba, et oleme seda lahingut võitmas. Keerasin pilgu Paretlocile ja samal ajal sai viimane Ajsöösturilt korraliku lihahaava rindkeresse. Iga teine oleks selle peale ägisedes maha jäänud, kuid tema ajas end mõõga najal püsti ja lõi teda jõllitava Hinge ühe hoobiga pooleks. Jõud tema kehas oli otsas, mille tõttu ei suutnud ta ühegi nool eest põigelda, mis teda tabas. Noolerahe mattis ta enda alla.
Jooksin Ajasöösturi suunas. Tulistasin teda paar korda südame piirkonda, lõin noa kõrri ning rebisin selle sealt robustselt välja, et tekitatud kahju oleks võimalikult suur, kuid tulemus nagu eelmiselgi korral ümmargune null. Tema ajas rände oskused on meie relvade ja oskuste jaoks liialt tugevad. Nüüd oli kuulda ka Arabella esimesi laske. Tubli tüdruk hiilis Templi Valvurite seljataha ning lasi tuima näoga kahele kuuli pähe. See, mis neile kahele lausle järgnes oli muidugi julm. Ajasööstur ja 4 alles jäänud Templivalvurit jagasid hoope, nii kuis jäksasid. Enna kui ma kohale jõudsin olid tema eluküünal kustutatud. suutsin mõne lasu ja noahoobiga järelejäänud Valvurid surmata, kuid see meie probleemi ei lahendanud. Püüdsin erinevate relvade ja erinevaid kahaosi tabades Ajasöösturit maha võtta, kuid kõik minu katsed ebaõnnestusid. Lootuses leida koopavast, kus raudmehed välja jooksid mingitki abi või võimalust Ajasööstur tappa lõpetas käimasolnud lahingu sootuks.
Kurta, ma olin vihane! Ma tundsin, et olin seekord temast kõvasti üle. Ma oleks pidanud ta tapma! Ta oleks pidanud surma saama! Kurat! Kurat! Ma lähen tagasi ja võtan ta maha ütlesin teistele. Ma olin valmis juba kella keerama, kui Anthon ja Sultan mu katkestasid. Rääkisin neile, mis lõpus juhtus ning miks lahing katkes. Nad olid üsna kindel minu juttu kuuldes, et tava relvadega teda tappa pole võimalik. See tundus loogiline, sest nende hoopide ja laskude peale oleks iga teine vastane pidanud langema. Vangutasin selle peale pead ja vimm minu sees hakkas vaikselt vaibuma. Kuradi maagia!
Kuna väsimus hakkab võimust võtma ning exstasi pohmelus viis moraali alla, siis asusime tagasi laagriplatsi suunas. Enne tuli ületada sild, mida kaitsevad või lihtsalt varitsvad värsket liha kärpse taolised Verekoid. Parteloc läks laulva kergusega sillast üle. Ma ei oodanud ka kaua. Võtsin hoogu ja lidusid, nii kuis sain. Mõned koiliblikad said selle mille järgi tulid - esialgu tükikese liha, mille järel külma tera maitsta. Anthoni teekond nii valutult ei läinud. Päris korralik parv oli kohtai ta ümber ja peal. Napilt, kuid siiski kindlalt pääses ta üle silla. Oli näha, et koid võtsid peaaegu kõik, mis mehel sees oli. Kuna Koid olid oma lennu struktuuri ja ründe taktikat muutnud, siis oli mul raske või isegi suht võimatu ületulijaid püstoliga turvata. Hoides ära omade vigastamise, hoidsin püssi töötuna. Sultan, kes kohalike elanike lemmik on, ei suutnud tohtu suurele parvele vastu panna. Vehkis ja tappis, kuni viimaks tema ramm lihtsalt lakkas. Seekord said Koid temast jagu.
Koobastikus, mida mööda laagriplatsini vantsisime, ei suuda ma leida ühtki kindlat orientiiri, mille järgi punktist A punkti B ohutult liikuda. Ikka ja jälle avastasin end teisi vales suunas juhatamas. Kuid lõpuks jõudsime siiski elusatena tagasi laagrisse, kus ka Sultan lõpuks silmad avas. Rõõm oli teda jälle meiega näha.
Kui teised end juba vaikselt pikutama sättisid otsisin mina kõikvõimalike kolisevaid asju. Sättsin need väravale nii, et oleks kuulda, kui keegi peaks selle avama. Asi korda aetud võtsin veesilmast lonksu juua ning sättisn end ka puhkeasendisse. Ülesse tühjusesse vahtides ja omi ilusaid mõtteid mõeldes märkasin, et Partelock uurib ja nagu otsiks midagi. Uudsihimu sai minust võitu ning ajasin oma väsinud kondid püsti ja astusin tema juurde. Teada saades, et ta konrollib, ega kusagil rohkem mõnd salajast sissepääsu ei ole. Kuna see on meil seni tõesti täiesti tegemata jäänud, siis hinnates milline turvaauk, see on, siis lõin Partelociga kampa. Ei läinud kaua, kui leidsin ühe telgi tagant varjatud koopa suu. Kutsusime kõik kokku ning sisenesime ettevaatlikult ruumi.
Koobas, kuhu jõudsime oli keskmise toa suurune, mille sinu katsid kõikvõimalikud pikdid ja kirjakesed. Ruumi keskel vaip, mille ümber 12 küünalt. Uurisime pilte käekirju ja kira sisusi, et saada teada, mis ruumiga on tegemist. Väga targemaks ei saanud. Olime lahkumas, kui märkasime väljapääsu kohal kirja:
KUI OLED JÕUDNUD SINNA KOHTA
VALGUSTA KAASLASTELE OMA UNISTUSED
JA UNIVERSUM JABAB SULLE OMA JÕU.
Mida rohkem me seda uurisime, seda rohkem meile tundus, et see ei ole niisama kiri seal. Ei olnud ka sõnde ja lause osade asetus niisama. Mõnda aega uurides ja mõtteid vahetades jõudsime selgusele, et määravaks on selles mõistukirjas sõna "valgustamine" ja 5 lauseosa tähtsus ning nende asetus.
Sättiseme endid vastavalt kirjaasetusele, ehk 4 kaaslast liikusid laagri nurka ja Arabella jäi keskel. Kirjutas oma unistuse paberile ja valgustas seda. Mitte midagi ei juhtunud. kordasime katset, kuid nüüd kirjutasime iga üks oma unistuse ning valgustasime seda. Nüüd läks lahti tohutu värvide ja valguse mäng. Lõputust pimedusest laskus alla poole valgusvihk, mis tekitas minus tohututult positiivseid emotsioone. Unustasin kõik halva meie ümber ja nagin end kodus poja ja Ingaga. See oli üle pika aja üks ilus hetk.
Kaugeltki kõigis ei avanud univesrumi valgus oma jõudu. Pareloc ja Arabella ei näinud tekkivas valguse mängus midagi muud kui lillakat udu. Kõik tundub nende jaoks nii tühine. Kuid Anthon, kes muidu oleks kindlasti osanud sellest rõõmutunda, oli oma märkmete lugemisega nii usinas, et lahkus meile teatamata laagriplatsilt. Kui seda markasime hakkasime teda kiirelt otsima. Leidsime ta väravate tagant koopas, kus ta midagi vahtis. Meid nähes oli üllatunud, et me teda otsime.. Midagi on siin kahtlast! Miski siin ei klapi. Uurisin Anthoni ilmeid ja tema käitumist, kuid pealtnäha oleks nagu kõik korras. Aga sisetunne ütleb, et ei ole.
Oh uneaeg, oh uneaeg, milla sina tuled?! Keha on väsinud, kuid und ei tule. See, mida seal valguses nägin, võiks kesta igavesti. Suuremat muret tekitas mulle hoopis Anthon oma käitumisega. Mis jama ta endale selle mäkmiku lugemisega kaasa tõi? Loodame, et teda ei taba sama saatus, mida mind, kui Mužarimi piibliks osutunud kirjatükki sirvisin.
Ei jõuagi enam neid unenägusi, mida siin põrgupõhjas näen kuidagi kiruda. Olime sattunud üheskoos Parteloci mineviku maailma ja saanud osa ühest tema kättemaksu tseenist. Korduvate katsetega püüdsime unenäes meid tapma tulnud Partelocile selgeks teha, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuna olime kehastunud ühtedeks munkadeks, kes kunagi olid tapnud tema kallima Galina, siis ostus temaga ühist keelt leida suhtleiselt keeruliseks. Kasutades oma psüholoogilisi teadmisi, siis õnnestus minu kehastatud mungal talle selgitada hetke seisu, mis kokkuvõttes ei osutunud õigeks tegevuseks nind kõik kordus taas. See kordus seni, kuni otsustsime Parteloci lihtsalt maha lüüa. See meil ei õnnestunud, kuid idee talle vastu hakata oli "õige", siis sellega lõppesid ka meie piinad.
Ärgates ei olnud tegelikkus kaugeldki parem. Anthon, kes eelmisel õhtul kahtlaselt käitus oli jäljetult kadunud. Arabella ja Sultan käitusid imelikult. Ainult Parteloc oli endine, vähemalt mulle tundub nii. Küsides Sultanilt, ega ta märganud, kuhu Anthon läks vaatas ta mulle koos Arabellaga otsa nagu viimasel idioodile ning küsis: "kas minuga on kõik korras?". Ma ei saanud temast kohe aru ning küsisin, et uuesti, kus Anthon on. Selle peale viitasid mõlemad ühte suunda, et näe istub seal. Kus, mis?? Jätsin nad sinnapaika ja küsisin igaksjuhuks Partelocilt, et kas viimane ka näeb "seal" Anthonit. Vastuseks sain loogiliselt kõlava "ei".
No mis nüüd siis saab? Nende kahega enam ju "luurele" minna saa.
Saturday, December 3, 2011
11 Päev -
Meie esimene päev siin all koobastes on läbi. Õnneks ei olnudki siin nii hull, kui eeldasin. Muidugi välja arvata see tohutu mõlakas, kes mind peaegu manala teele saatnud oleks. Juttude ja oletuste põhjal võisin eeldada, et see koht on paksult täis kõikvõimalikke hingi ja hingetuid elukaid. Õnneks läks seekord hästi, kui nii saab selle olukorra kohta üldse õelda.
Leidsin omale mõnusa puhkeaseme ja sättisin end teise eeskujul magama. Ega ma väga sügavalt magama jää, kuna siin all toimub miskit ja ma ei taha, et see miski või keski mind unepealt rappima hakkab nagu seda oli teistega tehtud. Ja olgem ausad, ega ükski unenägu, mida siin seni näinud olen ei olnud selline, mille nimel tasuks sügavalt magama jääda. Üks jubedam, kui teine. Ei läinud ka seekord teisti.
Ei mäletagi täpselt, mis seal juhtus, kuid ma eeldasin, et oleme sattunud hiigelkasvu Sultani unenäkku. Jookse, hüppa, uju, hoia, põika ja jumal tea, mida kõike pidi elus püsimiseks tegema. Tundsin end nagu noorsõdurina ellujäämiskursusel kusagil Siberi metsade vahel. Väga halb ja piinav oli näha oma kaaslasi suremas ja ise samal ajal täiesti võimetu neid kuidagigi aidata. Õnneks oli see kõik unes ja jääb loota, et reaalselt selliseid olukordi ette ei tule.
Ärkasin selle peale ülesse, kui mu jõud rauges ja hetk peale Anthonit sügavikku kukkusin. Seest oli veel endiselt õõnes ja otsmik pingutusest märg. Kurat nagu saunast oleks ärganud. Selle peale turgtas mulle pähe, et miks mitte võtta, üks korralik saun. Pilguga ringi käies hakkas mulle see mõte üha rohkem meeldima.Pilk püüdis nii kile, kive kui ka metalli. Kõik vajalik olemas - super! Hakkasingi pihta. Ei kulunud kaua, kui sain karkassi valmis ja augugi maasse.Tunnen juba, kuidas see mõnus soojus mu kontidesse poeb ja uue elu neis äratab. Kurat, et õlut ei ole! Peab veiniga hakkama saama, parem ikka, kui mitte midagi.
Samal ajal kui ma sauna ja ussi grilliga tegelesin märkas muidu eemalolev ja viltu vaatav Sultan kedagi aiavärava taga liikumas. Vaatasin ka korra, kuid ei näinud kedagi ning veendusin, et ju siis nägi ta jälle oma isa või mõnd munka talle lehvitamas. Mõni aeg hiljem andis ka Anthon märku, et keegi ikkagi on seal. See tundus päris usaldusväärne info ja haarasin kiirelt relva välja. Astusime tasa ja targu ligi ning näe, oligi pikk elujõus mees, kes end Roderikuks nimetas. Hoidsin teda kirbul, kuna seni ei olnud me kohanud ühtki elavat hinge, ega üldse kedagi, kes meid tappa ei püüdnud.
Olen igasuguste uustulnukate suhtes väga kahtlev ja kahtlustav. Uus mees hakkas kohe kõike pärima ning meid süüdistama oma kaaslaste surmas. Selline tegevus tema poolt ei olnud kuigi meeldiv ja mulle vastuvõetav, seda enam, et ülekaal ja relvad olid meie pool. Kuid mõne aja pärast asi laabus ja saime korralikult jutule. Selgus, et Roderik on olnud sammuti kohalik vang, kes oma suguvõsa ja perekonna tõttu oli kohaliku pealiku viha alla langend ja leidnud otse tee siia põrgusse. Uus poiss oskas meile rääkida, mis meid siin all oodata võib. Kõneles Ida plokis elavatest raudmeestest ja läänekaares paikevast suurest kurjusest nagu seda siin igalpool vähe oleks.
Roderikult info saadud ja ohutuks kuulutatud kutsusin mehed sauna, mille vastu kellegil miskt ei olnud. Oi, kui hea saun ikka on...mmmm! Ega siin pikka pidu pole. Kohe kui olime end kuivatanud alustasime oma plaanijärgse tegevusega. Nimelt liikuda kaaril lääne suunda jääva ventšahti otsingutega. Roderikule muidugi see plaani osa ei meeldinud, kuna tema kaaslased, kes on selles suunas läinud pole naasnud või kui on, siis pole neil peas enam kõik korras olnud. Vaatasime korra üksteisele otsa ja kehitasime õlgu, no jah, mis seal siis ikka ning hakkasime liikuma. Roderiku, kui põrgu põliselaniku panime salga ette teed juhatama.
Alguses oli teekond koopani väga sujuv ja kindel, kuid mida lääne poole seda ebakindlamaks muutus Roderik ning nii mõnigi kord leidsime end olevat samas kohas, kus pool tundi tagasi. Selgus, et Raudne pole eales nii kaugele julgenud tulla. Samal ajal luges Anthon laagripealiku Igori telgist leitud esmapilgul täiesti arusaamatus keeles kirjutatud märkmikut. Ta oli jälle omas elemendis, nagu ka siis, kui oma raamatukest uurib. Ühtäkki olid platsis need samad ussid, kes grillituna meie hommikusöögi putru asendasid. Märkamatult varitsedes ootasin need raiped, et saaksin kontrolli meie mõistuse üle, kuid lootus on lollide lohutus nagu selgus. Nad suutsid küll Arabella ja Parteloci külge klammerduda, kuid mu käsi ei vääratanud ja lasin nad silmagi pilgutamata maha.
Adrenaliin üles kõetud jätkasime oma teekonda koopa suunas. Tegime mõned ekslikud kõrvalpõiked, kuid lõpuks olime selle sünge koopasuu ees. Ega see vaatepilt kõikse mõnusam ole! Arvestdaes veel, mida Roderik selle paiga kohta rääkis ning lisaks on siin juba mõnda aega tunda, kuidas see paik mind seespidiselt rõhub. Astusime üksikud sammud, kui Roderik meid uuesti hoiatas. Nüüd tundus see kuidagi realistlikum ning otsuastasime selle peale ringkautsesse võtta ja seda viisi edasi liikuda. Loomulikult ei suutnud uljaspea Arabella meie plaanist kinni pidada ja keksles ees minema. Ega keegi väga enam taksitada ka püüdnud, pigem ootasime ärevusega, et mis nüüd juhtuma hakkab.
Ja hakkaski juhtuma! Kaks meile tuttavat Kadunud Hinge leidsid tee meieni ning põhjus ikka endine - meid tappa ja rappida. See kuidas nad end seinast läbi veavad ajab mulle judinad peale, kuna see ei ole mitte vaimude sujuv liikumine vaid pigem valulik ja pingutatud pressimine.Seekordne hingedel katse jälle luhtus. Ei saanud nad ei Arabellat ega Sulatnit maha võetud, kes nende esmasteks sihtmärkideks olid. See lahing oli kiire ja korralik, nii nagu mulle meeldib.
Lõupuks jõudsime helini, mida olime juba mõnda aega kuulnud. Nagu eeldasime, siis hääl, mida kuulsime oli veemühin. Maaalune jõgi milleni jõudsime oli tohutu kiire vooluga. Vett pritsis kahte lehte. Jõe teist kalast ei näinud, kuna seda kattis paks ja tihe udu. Näha oli vaid logu rippsild ja väike nö paadisadam. Paadisadam oli nii ruutmeetri suurune, kus ilmselgelt puudusid meie jaoks mõned veesõidukid, et jõge ületada. Ega see tegelt hea mõte niikuinii poleks olnud. Platvormil oli kell ja kella juures silt "helista, et mind kutsuda". Kohe ei kippunud küll keegi seda helistama, kuid kui oli näha, et sild ei pruugi meid kanda, siis võttis Anton julguse rindu ja helistas seda. Olime valmis kõige halvemaks. Püssid, mõõgad ja noad välkusid, kuid selleks puudus põhjus- kedagi ei ilmunud kohale.
Arabella meie hullunud pesamuna muidugi ei suutnud enam oodata ja kepsutas sillale, mis teda isegi kandis. Kui ta oli mõned sammud teinud ilmusid välja tohutu suured kärpsed, kes teda märgates silmnähtavalt erutusid. Seda muidugi põhjusel, et värske liha liikvel ja see neile maitses. Arabella ning hiljem ka Parteloc vehkisid kätega ja laususid mõned sõnad, mille peale ründav kärpsepilv taandus ja laskis neil vabalt üle jalutada.
Kuna kellukese helisatamise peale oodatavat paadimeest ei ilmunud otsustas ka Anthon üle minna. Ka tema lausus midagi ning hoidis oma pükse rihmast üleval, kuid tema liha järgi tundsid inimsööjakärpsed erilist vajadust. Vehkis, mis ta vehkis, kuid lõpuks pidi ta neile allavanduma. Sama saatus ootas ka uut poissi, kes ei suutnud keskpaigastki edasi pääseda.
Olukord ei tundunud kuidagi meie kasuks olevat, kui järsku oli ülevalt voolu näha mingit liikumist. Mööda tormist jõge liikus paadisadama suunas paat, mida imelikul kombel ei mõjutanud jõe vool. Lähenedes oli näha paati, milles seisis vilkuv mees, kes oma sõidukit toikaga edasi nügis.. Kiirelt haarasin relva järele ning olin valmis teda maha võtma, milleks puudus reaalne vajadus. Kuna kõik, mida see vana tahtis, oli kuld. Raha ja kullaga meil siin vanglas just priisata pole, mille tõttu me temaga ühist keelt ei leidnud ning sõit jäi seekord tegemata.
Lootus tervelt üle jõe pääseda kadus koos vanamehega, kes paksu udumassi haistus. Sultan nägi juba vaimusilmas, kuidas kärpsed tema paljast ihu närima tulevad ning hiljem sellest tükke oma lastele viivad. Üle silla minek ei kuulnud kiilaka Sultani ühegi variandi hulka. Nuputasime natuke ja mulle turgatas pähe, et ehk on võimalik granaatidega see tohutu pilv laiali ajada või hoopiski surmata. Probleem jälle selles, et granaadid teisel pool ja Partelock keeldus tagasi tulemast. Ei jäänudki mul jälle muud üle, kui end proovile panna. Tõmbasin keebi lahtiselt selga ja pistsin punuma. Mul läks õnneks ja pääsesin teisele poole. Vahetasin oma püstoli granaatide vastu ning asusin oma plaani läbi viima. Plaan oli seni maani hea ning toestatav, kuni sai selgeks, et sellist hulka kärpseid me oma moonaga tappa ei suuda. Loopisn küll 2 granaati ära, mis suretas vaid väikse osa loodetust.
Mis nüüd siis saab? Aju genereeris igasugu variante, kuna keeldusin Sultanit saatuse hooleks jätma. Teades, kui armastav ta siinsetele elukatele olnud on. Riskantne see tundus, kuid pakkusin mürakale välja, et teen talle granaadiga kattetuld. Esmapilgul tundus see ka mulle väga kahtlane plaan, kuid paremat pähe ei turgatanud. Rääkisin talle plaanist, mille ta väikeste kõhklustega omaks võttis. Usun, et ta nõustus, kuna tema silm pole eales granaati, ega selle tegelikke tagajärgi varem näinud. Jooksime siis ükteise suunas. Rehkendasin välja viskekauguse ja lööklaine mõju ja jäin lootma, et mu silm ja käsi mind alt ei veaks. Läks õnneks ja Sultan pääses napilt, kuid kindlalt teisel poole. Minu üllatuseks tuli muidu omaette hoidev Sultan mind tänama. Minu jaoks oli see, vaid kirjutamata seadus, mida pean täitma. Muidugi on hea teada, et keegi on sulle teene võlgu.
Jätsime vigastatud ohtusse paika kosuma nind liikusime ise Sultani ja Partelociga edasi. Jõudsime peagi väga kummalise kohani. Kõik vilkus ja oli kuidagi hõljuv ja hägune. Meenusid Raudse sõnad, et siin ei ole miski nii nagu tundub ning see, mis mujal väärtusetu on siin väärtuslik. Ega ma sellest siiani päristäpselt aru saa, kuid miskit on siin tõesti viltu. Mida kuradit see paadiga surmakutsar, siin selles neetud paigas, kullaga peale hakkab. Sama kahtlane, kui kogus see lugu meie ümber oli müstiline mõne meetri kõrgune liivakell ruumi keskel ning surnud raudrüüdes mehed selle ees. Vedasin ettevaatlikult ühe raudmehe eemale, et teda uurida.
Lähemalt uurides selgus, et tegemist ei ole päris maiste olenditega. Silmajärgi hinnates on nad väga vanad, kuna nede rüüd ja mõõgad olid roosteussi poolt hävitatud ning liha raudrüü seitega kokku kasvanud. Lipu ja sümbolite järgi oskasime arvata, et tegemist on esimese Mužarimi aegsete sõduritega, kes võitlesid küll inimkonna poolt. Nemad olid need, kes lõid kuripaha tagasi ja lukustasid ta. Miks nad siin on ei osanud keegi meist õelda, ega arvata. Laipade paigutuse järgi eeldasime, et mehed olid hukkunud liivakella kaitstes.
Kuna aeg öötab siin all armutult meie kahjuks, siis võtsime julguse kokku ja otsustasime liivakella pöörata. Pareloc jäi meid koopasuule turvama. Sultan haaras kellast ja keeras seda. Niipea, kui ta seda tegi läks kõik mustaks. Ei jõudnud veel reageerima hakata, kui silmad tõid nähtavale tohutu hulga seni nähtud ja nägemata vaenlasei. Pilguga kiirelt üle käies fikseerisin ära nii Mužsarimi lapsed, Kadunud hinged (4tk), armsaks saanud hiigelkärpsed, Templi valvurid, vibumehed ning koleda liivakella mehe. Kohe sai selgeks, et kohalike pealik on "liivakella mees", kelle me Sultaniga ka kohe sihtmärgiks võtsime. Pikemalt mõtlemata avasin koleda mehe vastu tule. Samal ajal lõi Sulatis välja mässumeelne rusikakangelane, kes sööstis mõõka kõrvaleheites otse kohaliku pealiku kõri kallale. Jõudsin veel enne mõned sihitud lasud teha, mis tabasid 100%-selt, kuid tulemus ümmargune null. Kuna tema oskus aega enda kasuks keerata tühistas minu tekitatud kahju ja seda hetkega ning ise samal ajal juba uues kohas uusi tegusi tegemas. Üllataval kombel pääses Sultan talle ligi ning jagas nägu rõõmust kõkutamas hoope. Kuid ei kestnud see rõõm tal kaua. Kohe varsti, kui Kadunud Hinged tema paljast ihu ja tuules lehvivat seelikut märkasid võtsid nad Sulatni mõistuse üle ja mehemürakas vajus kui surnu maha. Kohe kui olin lasud teinud oli minu jalge alune täis väikseid tüütud nukukesi. Pääsesin neist tänu granaadile, kuid kohe tabas mind tohutu noolerahe ja liivekella mehe hoop kuklasse. Põmm ja pilt taskus.
Ärgates olime samas ruumis tagasi, kuid enam ei olnud ühtki kolli peale surnud raudmeeste. Parteloc oli Sultani juures, kes end juba vaikselt ülesse oli ajanud. Väga kummaline.
Leidsin omale mõnusa puhkeaseme ja sättisin end teise eeskujul magama. Ega ma väga sügavalt magama jää, kuna siin all toimub miskit ja ma ei taha, et see miski või keski mind unepealt rappima hakkab nagu seda oli teistega tehtud. Ja olgem ausad, ega ükski unenägu, mida siin seni näinud olen ei olnud selline, mille nimel tasuks sügavalt magama jääda. Üks jubedam, kui teine. Ei läinud ka seekord teisti.
Ei mäletagi täpselt, mis seal juhtus, kuid ma eeldasin, et oleme sattunud hiigelkasvu Sultani unenäkku. Jookse, hüppa, uju, hoia, põika ja jumal tea, mida kõike pidi elus püsimiseks tegema. Tundsin end nagu noorsõdurina ellujäämiskursusel kusagil Siberi metsade vahel. Väga halb ja piinav oli näha oma kaaslasi suremas ja ise samal ajal täiesti võimetu neid kuidagigi aidata. Õnneks oli see kõik unes ja jääb loota, et reaalselt selliseid olukordi ette ei tule.
Ärkasin selle peale ülesse, kui mu jõud rauges ja hetk peale Anthonit sügavikku kukkusin. Seest oli veel endiselt õõnes ja otsmik pingutusest märg. Kurat nagu saunast oleks ärganud. Selle peale turgtas mulle pähe, et miks mitte võtta, üks korralik saun. Pilguga ringi käies hakkas mulle see mõte üha rohkem meeldima.Pilk püüdis nii kile, kive kui ka metalli. Kõik vajalik olemas - super! Hakkasingi pihta. Ei kulunud kaua, kui sain karkassi valmis ja augugi maasse.Tunnen juba, kuidas see mõnus soojus mu kontidesse poeb ja uue elu neis äratab. Kurat, et õlut ei ole! Peab veiniga hakkama saama, parem ikka, kui mitte midagi.
Samal ajal kui ma sauna ja ussi grilliga tegelesin märkas muidu eemalolev ja viltu vaatav Sultan kedagi aiavärava taga liikumas. Vaatasin ka korra, kuid ei näinud kedagi ning veendusin, et ju siis nägi ta jälle oma isa või mõnd munka talle lehvitamas. Mõni aeg hiljem andis ka Anthon märku, et keegi ikkagi on seal. See tundus päris usaldusväärne info ja haarasin kiirelt relva välja. Astusime tasa ja targu ligi ning näe, oligi pikk elujõus mees, kes end Roderikuks nimetas. Hoidsin teda kirbul, kuna seni ei olnud me kohanud ühtki elavat hinge, ega üldse kedagi, kes meid tappa ei püüdnud.
Olen igasuguste uustulnukate suhtes väga kahtlev ja kahtlustav. Uus mees hakkas kohe kõike pärima ning meid süüdistama oma kaaslaste surmas. Selline tegevus tema poolt ei olnud kuigi meeldiv ja mulle vastuvõetav, seda enam, et ülekaal ja relvad olid meie pool. Kuid mõne aja pärast asi laabus ja saime korralikult jutule. Selgus, et Roderik on olnud sammuti kohalik vang, kes oma suguvõsa ja perekonna tõttu oli kohaliku pealiku viha alla langend ja leidnud otse tee siia põrgusse. Uus poiss oskas meile rääkida, mis meid siin all oodata võib. Kõneles Ida plokis elavatest raudmeestest ja läänekaares paikevast suurest kurjusest nagu seda siin igalpool vähe oleks.
Roderikult info saadud ja ohutuks kuulutatud kutsusin mehed sauna, mille vastu kellegil miskt ei olnud. Oi, kui hea saun ikka on...mmmm! Ega siin pikka pidu pole. Kohe kui olime end kuivatanud alustasime oma plaanijärgse tegevusega. Nimelt liikuda kaaril lääne suunda jääva ventšahti otsingutega. Roderikule muidugi see plaani osa ei meeldinud, kuna tema kaaslased, kes on selles suunas läinud pole naasnud või kui on, siis pole neil peas enam kõik korras olnud. Vaatasime korra üksteisele otsa ja kehitasime õlgu, no jah, mis seal siis ikka ning hakkasime liikuma. Roderiku, kui põrgu põliselaniku panime salga ette teed juhatama.
Alguses oli teekond koopani väga sujuv ja kindel, kuid mida lääne poole seda ebakindlamaks muutus Roderik ning nii mõnigi kord leidsime end olevat samas kohas, kus pool tundi tagasi. Selgus, et Raudne pole eales nii kaugele julgenud tulla. Samal ajal luges Anthon laagripealiku Igori telgist leitud esmapilgul täiesti arusaamatus keeles kirjutatud märkmikut. Ta oli jälle omas elemendis, nagu ka siis, kui oma raamatukest uurib. Ühtäkki olid platsis need samad ussid, kes grillituna meie hommikusöögi putru asendasid. Märkamatult varitsedes ootasin need raiped, et saaksin kontrolli meie mõistuse üle, kuid lootus on lollide lohutus nagu selgus. Nad suutsid küll Arabella ja Parteloci külge klammerduda, kuid mu käsi ei vääratanud ja lasin nad silmagi pilgutamata maha.
Adrenaliin üles kõetud jätkasime oma teekonda koopa suunas. Tegime mõned ekslikud kõrvalpõiked, kuid lõpuks olime selle sünge koopasuu ees. Ega see vaatepilt kõikse mõnusam ole! Arvestdaes veel, mida Roderik selle paiga kohta rääkis ning lisaks on siin juba mõnda aega tunda, kuidas see paik mind seespidiselt rõhub. Astusime üksikud sammud, kui Roderik meid uuesti hoiatas. Nüüd tundus see kuidagi realistlikum ning otsuastasime selle peale ringkautsesse võtta ja seda viisi edasi liikuda. Loomulikult ei suutnud uljaspea Arabella meie plaanist kinni pidada ja keksles ees minema. Ega keegi väga enam taksitada ka püüdnud, pigem ootasime ärevusega, et mis nüüd juhtuma hakkab.
Ja hakkaski juhtuma! Kaks meile tuttavat Kadunud Hinge leidsid tee meieni ning põhjus ikka endine - meid tappa ja rappida. See kuidas nad end seinast läbi veavad ajab mulle judinad peale, kuna see ei ole mitte vaimude sujuv liikumine vaid pigem valulik ja pingutatud pressimine.Seekordne hingedel katse jälle luhtus. Ei saanud nad ei Arabellat ega Sulatnit maha võetud, kes nende esmasteks sihtmärkideks olid. See lahing oli kiire ja korralik, nii nagu mulle meeldib.
Lõupuks jõudsime helini, mida olime juba mõnda aega kuulnud. Nagu eeldasime, siis hääl, mida kuulsime oli veemühin. Maaalune jõgi milleni jõudsime oli tohutu kiire vooluga. Vett pritsis kahte lehte. Jõe teist kalast ei näinud, kuna seda kattis paks ja tihe udu. Näha oli vaid logu rippsild ja väike nö paadisadam. Paadisadam oli nii ruutmeetri suurune, kus ilmselgelt puudusid meie jaoks mõned veesõidukid, et jõge ületada. Ega see tegelt hea mõte niikuinii poleks olnud. Platvormil oli kell ja kella juures silt "helista, et mind kutsuda". Kohe ei kippunud küll keegi seda helistama, kuid kui oli näha, et sild ei pruugi meid kanda, siis võttis Anton julguse rindu ja helistas seda. Olime valmis kõige halvemaks. Püssid, mõõgad ja noad välkusid, kuid selleks puudus põhjus- kedagi ei ilmunud kohale.
Arabella meie hullunud pesamuna muidugi ei suutnud enam oodata ja kepsutas sillale, mis teda isegi kandis. Kui ta oli mõned sammud teinud ilmusid välja tohutu suured kärpsed, kes teda märgates silmnähtavalt erutusid. Seda muidugi põhjusel, et värske liha liikvel ja see neile maitses. Arabella ning hiljem ka Parteloc vehkisid kätega ja laususid mõned sõnad, mille peale ründav kärpsepilv taandus ja laskis neil vabalt üle jalutada.
Kuna kellukese helisatamise peale oodatavat paadimeest ei ilmunud otsustas ka Anthon üle minna. Ka tema lausus midagi ning hoidis oma pükse rihmast üleval, kuid tema liha järgi tundsid inimsööjakärpsed erilist vajadust. Vehkis, mis ta vehkis, kuid lõpuks pidi ta neile allavanduma. Sama saatus ootas ka uut poissi, kes ei suutnud keskpaigastki edasi pääseda.
Olukord ei tundunud kuidagi meie kasuks olevat, kui järsku oli ülevalt voolu näha mingit liikumist. Mööda tormist jõge liikus paadisadama suunas paat, mida imelikul kombel ei mõjutanud jõe vool. Lähenedes oli näha paati, milles seisis vilkuv mees, kes oma sõidukit toikaga edasi nügis.. Kiirelt haarasin relva järele ning olin valmis teda maha võtma, milleks puudus reaalne vajadus. Kuna kõik, mida see vana tahtis, oli kuld. Raha ja kullaga meil siin vanglas just priisata pole, mille tõttu me temaga ühist keelt ei leidnud ning sõit jäi seekord tegemata.
Lootus tervelt üle jõe pääseda kadus koos vanamehega, kes paksu udumassi haistus. Sultan nägi juba vaimusilmas, kuidas kärpsed tema paljast ihu närima tulevad ning hiljem sellest tükke oma lastele viivad. Üle silla minek ei kuulnud kiilaka Sultani ühegi variandi hulka. Nuputasime natuke ja mulle turgatas pähe, et ehk on võimalik granaatidega see tohutu pilv laiali ajada või hoopiski surmata. Probleem jälle selles, et granaadid teisel pool ja Partelock keeldus tagasi tulemast. Ei jäänudki mul jälle muud üle, kui end proovile panna. Tõmbasin keebi lahtiselt selga ja pistsin punuma. Mul läks õnneks ja pääsesin teisele poole. Vahetasin oma püstoli granaatide vastu ning asusin oma plaani läbi viima. Plaan oli seni maani hea ning toestatav, kuni sai selgeks, et sellist hulka kärpseid me oma moonaga tappa ei suuda. Loopisn küll 2 granaati ära, mis suretas vaid väikse osa loodetust.
Mis nüüd siis saab? Aju genereeris igasugu variante, kuna keeldusin Sultanit saatuse hooleks jätma. Teades, kui armastav ta siinsetele elukatele olnud on. Riskantne see tundus, kuid pakkusin mürakale välja, et teen talle granaadiga kattetuld. Esmapilgul tundus see ka mulle väga kahtlane plaan, kuid paremat pähe ei turgatanud. Rääkisin talle plaanist, mille ta väikeste kõhklustega omaks võttis. Usun, et ta nõustus, kuna tema silm pole eales granaati, ega selle tegelikke tagajärgi varem näinud. Jooksime siis ükteise suunas. Rehkendasin välja viskekauguse ja lööklaine mõju ja jäin lootma, et mu silm ja käsi mind alt ei veaks. Läks õnneks ja Sultan pääses napilt, kuid kindlalt teisel poole. Minu üllatuseks tuli muidu omaette hoidev Sultan mind tänama. Minu jaoks oli see, vaid kirjutamata seadus, mida pean täitma. Muidugi on hea teada, et keegi on sulle teene võlgu.
Jätsime vigastatud ohtusse paika kosuma nind liikusime ise Sultani ja Partelociga edasi. Jõudsime peagi väga kummalise kohani. Kõik vilkus ja oli kuidagi hõljuv ja hägune. Meenusid Raudse sõnad, et siin ei ole miski nii nagu tundub ning see, mis mujal väärtusetu on siin väärtuslik. Ega ma sellest siiani päristäpselt aru saa, kuid miskit on siin tõesti viltu. Mida kuradit see paadiga surmakutsar, siin selles neetud paigas, kullaga peale hakkab. Sama kahtlane, kui kogus see lugu meie ümber oli müstiline mõne meetri kõrgune liivakell ruumi keskel ning surnud raudrüüdes mehed selle ees. Vedasin ettevaatlikult ühe raudmehe eemale, et teda uurida.
Lähemalt uurides selgus, et tegemist ei ole päris maiste olenditega. Silmajärgi hinnates on nad väga vanad, kuna nede rüüd ja mõõgad olid roosteussi poolt hävitatud ning liha raudrüü seitega kokku kasvanud. Lipu ja sümbolite järgi oskasime arvata, et tegemist on esimese Mužarimi aegsete sõduritega, kes võitlesid küll inimkonna poolt. Nemad olid need, kes lõid kuripaha tagasi ja lukustasid ta. Miks nad siin on ei osanud keegi meist õelda, ega arvata. Laipade paigutuse järgi eeldasime, et mehed olid hukkunud liivakella kaitstes.
Kuna aeg öötab siin all armutult meie kahjuks, siis võtsime julguse kokku ja otsustasime liivakella pöörata. Pareloc jäi meid koopasuule turvama. Sultan haaras kellast ja keeras seda. Niipea, kui ta seda tegi läks kõik mustaks. Ei jõudnud veel reageerima hakata, kui silmad tõid nähtavale tohutu hulga seni nähtud ja nägemata vaenlasei. Pilguga kiirelt üle käies fikseerisin ära nii Mužsarimi lapsed, Kadunud hinged (4tk), armsaks saanud hiigelkärpsed, Templi valvurid, vibumehed ning koleda liivakella mehe. Kohe sai selgeks, et kohalike pealik on "liivakella mees", kelle me Sultaniga ka kohe sihtmärgiks võtsime. Pikemalt mõtlemata avasin koleda mehe vastu tule. Samal ajal lõi Sulatis välja mässumeelne rusikakangelane, kes sööstis mõõka kõrvaleheites otse kohaliku pealiku kõri kallale. Jõudsin veel enne mõned sihitud lasud teha, mis tabasid 100%-selt, kuid tulemus ümmargune null. Kuna tema oskus aega enda kasuks keerata tühistas minu tekitatud kahju ja seda hetkega ning ise samal ajal juba uues kohas uusi tegusi tegemas. Üllataval kombel pääses Sultan talle ligi ning jagas nägu rõõmust kõkutamas hoope. Kuid ei kestnud see rõõm tal kaua. Kohe varsti, kui Kadunud Hinged tema paljast ihu ja tuules lehvivat seelikut märkasid võtsid nad Sulatni mõistuse üle ja mehemürakas vajus kui surnu maha. Kohe kui olin lasud teinud oli minu jalge alune täis väikseid tüütud nukukesi. Pääsesin neist tänu granaadile, kuid kohe tabas mind tohutu noolerahe ja liivekella mehe hoop kuklasse. Põmm ja pilt taskus.
Ärgates olime samas ruumis tagasi, kuid enam ei olnud ühtki kolli peale surnud raudmeeste. Parteloc oli Sultani juures, kes end juba vaikselt ülesse oli ajanud. Väga kummaline.
Subscribe to:
Posts (Atom)