Nagu kogu sellest jamast veel vähe oleks, ei suuda organiseeritud sõjavägi ka asju õigesti teha. Kurat need kõrgemad sõjakoolid! Lahingusse tuleb noored enne kuppude kogumist saata, siis on näha, kes ka kriisiolukorras meheks jääb! Perse käigu nad kõik! Ikka ja jälle pean ise hakkama saama.
Ega meil selles olukorras muud üle jäänudki, kui leida see neetud šaht. Enne, kui jõudsin midagi tegema hakata oli Sultan oma kangiga juba lifti kallal ja suutnud ühe plaadi ääre granaadi jagu ülesse kangutada. Aega ei olnud kaotada. Lasin selle paganama lifti põhja õhku.
Sellist šahtis liikumise kiirust olen näinud vaid korra, siis kui olime Sultanit ja Anhonit kaotamas. Kiiruse ja kogu motivatsiooni võttis maha meile ette sadanud vertikaane õhušaht, mille teisele poole jõudmiseks oli vaja ära õppida lendamine, kuna jätkamiseks oli vaja meil läbida ca 10 meetrine tühimik. Ülesse poole ei saa ja alla minna ei taha. Tundsin, kuidas peas tiksus taimer, mis oli meile antud ajast nii 10 minutit kulutanud. Anthon tuli ideele, et võiksime üleminemiseks kasutada jämedat kaablit, mida sõja üleelanud koridoris ohtrasti näha oli. Mõeldud tehtud. Lisaks kaablile leidsime tugevat metalli, millest tegime konksu, et see teisel pool oleva ukse vahele torgata. Sultani woo-doo värki kasutades saime kaabliotsa teisele poole. Kõik peale Sulatani suutsid tühimiku ilma igasuguste probleemideta ületada. Ei tea, millest see on, aga temaga ikka juhtub igasugu asju. Seekord murdus uks seina küljest lahti. Õnneks mitte see pool, kuhu ta teel oli. Õnnelik õnnetus, võib tagant järgi õelda.
Veel enne, kui jõudsime välja jalgu sirutama saime raadioteel teada, et meid ootab ees lolliks läinud kuulipilduja, mis tulistab kõiki ja kõike, mis liigub. Meil ei olnud aega, mingit head plaani välja mõelda. Proovist automaadist selle pihta tuld anda, kuid sellest ei olnud kasu. Olime olukorras, kus kõik pidid enda elu eest ise põiklema. Olin valmis ees jooksma, et suurem tuli enda peale võtta, kui märkasin Anthonit enda kõrval, kes ei olnud sellega nõus. "Jooksen koos sinuga". Vaatasin talle otsa ja noogutasin. Järgmine hetk kuulipilduja juba tärises. Oli näha, et lisaks sellele, et see enam käsku ei kuulanud oli ka kuulipilduja mahusensor tuksis, kuna kuulid vihisesid meist mööda. Mõni küll napilt, kuid enamus lasud lendasid lakke või seintesse.
Olime jõudnud laskeulatusest välja, kuid kohe ootas järjekordne ebameeldiv üllatus. Koodiga uks, mille koodiks õeldi meile 580014 ei toiminud. Raadioteel kinnitati, et see peab olema see kood. Katsetasime korduvalt, kuid uks jäi suletuks. Ma ei tea, miks aga Lusinda vajutas koodiks 580074, mille peale uks avanes. Selgus, et meie Lt Komarov, ei tunne numbreid või ei oska keegi kolmas kirjutada. Igatahes aeti 1 ja 7 sassi. Kurat, kui nad seal koolis korralikult kirjutama ka ei õpi, mida need jopskinid seal siis üldse teevad.
Gaasikambri läbisime, vaid mõni mitut enne selle sulgusmist. Uskumatu milline ajastus. Olime napilt, kuid kindlalt jõudnud sihtkohta. Ruum, millesse sisse astusime oli tõeline sõjatannermaa. Kõikvõimalikest asjadest oli tehtud barrikaade. Lisaks segadusele iludsesid kest tuba 3 Argo sõidukit, mida oma korda kanistasid M4 kuulipildujad. Suuri raudukus kaitsesid 2 kuulipilduja pesa, kuhu oli maha jäetud 2 võimast Brauningut. Tundsin, et siia ruumi võib nüüd sisse astuda Muzarim ise. Olen jõudnud "koju". Hetkeks oli lausa kahju, et keegi meid jälitamas polnud.
Sõjast suhteliselt puutumatuks oli jäänud väike kõrval tuba, mis tundus olevat mõne pealiku ruum. Kuna ruumis oli tavapärasest mõnusam olla, siis ei pidanud keegi paljuks väike uinak teha, kuna teada oli, et päästma tullakse alles päeva pärast. Mõtlesin, et jään valvesse, kuid kuna kogu Mužarimi jõud on suunatud ülesse poole, siis ei pidanud ma seda vajalikuks ning jäin magama.
No comments:
Post a Comment