Kõik need unenäod kestsid minu meelest terve igavikku. Me teadsime, et tuumapommi plahvatuseni oli jäänud vähem, kui päev. See teadmine oli meil siis, kui olime pääsemisele nii nii lähedal, kuid siiski enamus meist ebaõnnestusid.
Järjekordse unenäe lahenduseni jõudmise järel avanes meie ees uus ja hoois teitsugune pilt. Pidasime seda esilagu samti kellegi unenäoks, kuid üsna pea sai selgeks, et olime jõudnud Mužarimi põrgusse. Selle kohta oskas kõige paremini seletada meiega mintu unenägu kaasas olnud võõras Georgi. Ta oli meiega kaasas olnud kõik viimased uneäeod, kus püüdis meile seletada nii mõndagi Mužarimist, tema põrgust, kohtuistungist, Printsist ja Mužarimi avatarist, kuid kellelgi polnu väga aega võõrast kuulata. Nüüd, kus olime sattunud laavast ümbritsevale saarekesele, kust viis eemale 8 logu rippsilda ja 1 koopasuu, kuulasime ära, mis tal õelda on.
Selgus, et olime välja jõudnud Mužarimi kohtusse, kust pole keegi veel eluga välja pääsenud. Isegi, kui kohtus on õnneks läinud, siis viimase katsumuse Printsiga mõõku ristata on kõik kaotanud. Ei tundunud just kõikse paremad väljavaaated, kuid tahtmine siit pääaseda oli piisavalt võimas, et ette võtta kõik katsumused, mis meid 8 rippsilla taga ootavad. Teadmine, et iga lahendatud ülesanne on pluss meie poolel ei jäänudki meil muud üle kui astuda esimesele sillale.
Kuna sillad ei olnud teps mitte stabiilsed, siis läbisime poole tunnise vahemaa käpuli käies. Iga silla teises otsas oli peaaegu samasugune saareke, millelt olime just lahkunud, kuid erinevus oli koopasuus. Iga saare peal oli ühe meie kaalase suur peakuju. Esimesena astusime saarele, kus laiutas suur Anthoni pea. Väga ettevaatlikult astusime sillalt maha, kui korraga käis kõva raksatus jaAnthoni peakuju kattus kahe hiiglasliku ketiga, millde alt nägime temale hindamatut märkmikku. Anthon haaras kiirelt oma märkmiku järele, kuid seda tal enam ei olnud. Anthoni ilmest oli näha, et see on talle ikka väga tähtis. Jooksis kuju juurde, et see kettidest vabastada, kuid ei inimese jõud sellisele maagilae vastu saa. Kujul, mille küljes Anthoni tähtsaim ese kinnitatud oli, põles ereda leegiga avatud suu. Meile sai üsna pea selgeks, et ainuke võimalus Anthoni märkmik tagasi saada on loobuda oma relvadest. See ei tundunud kohe mitte hea mõte olevat, kuna ees ootas meid veel 7 katsumust ning lisaks võitlus Printsiga. Anthon muidugi ei mõelnud pikalt. Astus suule lähemale ja viskas oma mõõga silmagi pilgutamat lõkkesse. Arabella kehitas samuti õlgu ning võttis seljalt automaadi, tühja basuuka, vöölt Bereta ja viskas need Anthoni mõõgale järele. Sultan ei olnud selle tegevuse üle kohe üldse rõõmus. Mees oli kahe vahel. Kuid lõpuks jõudsime järledusele, et siia tuleme kõige viimasena uuesti tagasi ja alles siis loovutame meie oma relvad. See Anthonile küll ei meeldinud, kuid ta sai meie murest ka aru. Astusime uuesti sillale, mille järel Anthoni kuju silmad lõid punaselt põlema, mis tähendas ebaõnnestunud katset.
Kõik saared ükshaaval läbi käies leidsime iga kaaslase kohta ühe lahendust vajava ülesande. Need kõik olid raskemad kui oleks keegi osanud oodata. Meie vaimsed ja füüsilised kehad said tohutult kannatada, kuid siiski õnnestus meil need katsed edukalt läbida.
Sultani katse: Algselt lootsime, et kellegi relv või mõni muu väärtuslik ese jaab Sultani pea külge kinni, kuid tutkit. saarele astudes põles Sultani kuju lahtise suu kohal Kiri "Valgustatuid huvitab, vaid lõppeesmärk". Ei osanud esmapilgul selle kohta midagi arvata. Arabelle ei lasknud muidugi meil palju mõleda, kui juba astus avatud suust sisse. Kohe, kui ta seda teinud oli lahvatasid leegi tema seljataga põlema. Vaatasime üksteisele küsivalt otsa, kuid keegi ei kippunud leekidest läbi jooksma. Ootasime, kuna muud meil üle ei jäänud. Mõni hetk hiljem leegid vaibusid ja meie keskele ilmus Arabella. Ta rääkis meile, mis teda seal ees ootas ja kus tal katse ebaõnnestus. Sisseminnes tabasid teda kohe tohutud leegid, mis tekitasid talle kohutavaid valusi ja nagu kiuste oli kohe tema ees joogid, mis tema valu hetkega leevendasid. Loomulikult jõi Arabella ühte neist ja katse oligi sellega läbi. Ta oli unustanud teksti avatud suu kohal. Järgmisena astus sisse uus poiss Georgi, kes samuti mõne aja möödudes meie keskele ilmus. Tema küll ei joonud, kuid ta ei suutnud vastu seista Kadunud hingedele. Väikese arutelu tulemusena leidsime, et parim võimalus sealt pääseda oleks minul. Jätsin oma relvad igaksjuhuks välja. Oligi nii nagu Arabella ja Georgi olid rääkinud. Alguses kõva kuumus ja leegid ning seejärel varitsevad Hinged. Lõpuks oli näha ees valgust. Niipea, kui valgusesse astusin oli tagasi oma kaaslaste juures. Suutsime edukalt selle sooritada, mida näitasid ka kuju roheliselt põlema läinud silmad.
Parteloci katse: Sellele katse ei saanud me tükk aega pihta, et kuidas on see seotud Partelociga. Ega seal muud olnudki, kui proovile panna tema mälu, mis nooruspõlves juhtunud tragöödiale kõvasti kannatad oli saanud. Meie ees seisi platvorm,millele astudes ilmus meie silme ette 12-kohaline numbrite kombinatsioon, mille pidime meelda jätma. Numbrid tulikuju küles õigesse järjekorda kruttida. Arabelle püüdis sellega kahel korral hakkama saada, kuid tema mälu selleni ei küündinud. teades, et nooruspõlves oli mul päris hea mälu ja oskus asju meelde jätte võtsin väikse riski ning proovisin sama teha. Esimesed 6 ja viimased 3 järid lihtsalt meelde, kuid keskmised kolm tulid juba raskelt, kuid mingi piltmälu oli mul siiski säilinud. Niipea, kui olin viimased 860 õigesse asendisse keeranud süttisid ka sellel kujul silmad roheliselt põlema.
Lucinda katse: Lucinda saarele jõudes tundsime kohe ära muljutud ukse, millest Lucinda kategooriliselt keeldus läbi tulemast, kuna tunnetas selle taga oma surema. Vanglamüüride vahel jäigi meil see uks suletuks. Nüüd oli meil uus ja ohtut võimalus, kuna Lucinda ise oli juba pääsenud. Kuju avatud suu oli siis seekord suletud paksu rauduksega, mille kõrval oli koodipaneel ja läbipääsu kaart koos koodiga. Ust avades olime valmis, et meild ründab suur hulk kõikvõimalikke elukaid, kuid õnneks see nii ei olnud. Tegelikkus oli veelgi hullem. Otsustasime üheskoos kottpimadasse ruumi minna, kus polnud isegi taskulambist mingit kasu. Kohe meie seljatagu kadus uks pimedusse. Käsipidi kompides ja mööda kitsaid tunnelied kõmpides saime selgeks, et oleme laburündis. Pikapeale saime aru, et laburünt on ümara kujuga. Meil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt vaiste kasutades leida võimalus sellest pääsemiseks. Kasutasime erinevaid nõkse, kuidas ära tunda, kas oleme mõnes kohas korduvalt või esmakordselt. Lõpuks meie olematu plaan õnnestus. Sütitasime ka Lucinda kuju silmad roheliselt põlema.
Minu katse: Kõik need eelnevad katsed ma mõtlesin, mis meid "minu saarel" ootab. Ei olnud just kõige suurem üllatus, kui nägin altarit ja selle peal Mužarimi piiblit. Olin kindel, et see ei saa mu jaoks kerge olema, kuid sellist sellist pööret ei osanud ma jälle kogu loole oodata. Endiselt väga kärsitu Arabella astus sõnagi lausumata altarile. Eks talle tegelikult meeldib kogu see Mužarimi jama. Ei oskagi päris täpselt õelda, et kas ta tegi nalja või mõtles päriselt, kui küsida talt, et miks ta alla hüppas, kui oli juba pääsenud. Tema vatus igatehes oli: "ega ma saa siis Mužarimi üksi jätta". Kui muidu oli kuulda sellist ümaramat juttu õhust, siis niipea, kui Arabella altarile astus muutus jutt hoopis kõlavamaks ja konkreetsemaks. Hääl õhust sundis Arabellat põlvitama,millega oleks end ja kõiki teisi päästnud, kuid mina oleksin jäänud igaveseks Mužarimi teenistusse. Arabella oli kohati kahtleval seisukohal, kuid püsis siiski püsti. Nähes, kuidas mu kaaslased minu pärast silmnähtavalt väärastuvad tekkis mul meeletu kihk sundida Arabellat põlvitama, kuid ma ei suutnud seda välja õelda. Õnneks oli näha, et kõik on valmis minu pärast end või oma välimuse ohvriks tooma. Nad hüüdsid kordamööda Arabellale, et ta oleks tugev ja seisaks. Lõpuks sai see kõik otsa, kuid keegi meist ei olnud enam endine. Ega nad ennegi päris terved olnud, kuid nüüd oli näha, et kõõrdsilmsused, mädanemised, o-jalgsused ja kõik muu oli tublisti süvenenud. Mu nahk oleks ka nagu ära kuivanud. Iga pingutamise peale tekkis kusagile sügav lõhe. Lisaks tundsin, et relvad ei ole enam päris minu teema. Mingitel aja hetkedel tuli mul tahtmine need lihtsalt maha visata. Laskma ma küll ei pidanud, kuid mine sa tea, mis ma veel siis teinud oleks, kuna näppude vahele tekkis lisanahk. Me olime mutanteerumas, kuid kuju silmis lõi põlema soheline tuluke.
Arabella katse: See oli üks kahest katsest, kus me kõige rohkem ise kannatada saime. Tegelikult pääses Arabelle sellest katsest puhta nahaga ja seda sõna otseses mõttes. Et katse edukalt läbida tuli meil ühiselt vastu seista Arabella sõgedusele, mida põdes ta juba ammu enne vanglasse sattumist. Ma jälle ei saa aru, kuidas küll sellised asjad on võimalikud, kuid piisas sellest, et vastasime õhus kõlavale häälele, et oleme nõus ise endi arvelt Arabellat ravima. Niipea, kui seda ütlesime ja Arabelle peegli ette astus, muutusid kõigi pilgud kuidagi hägusteks ja eemal olevateks. Oli selge, et me kõik oleme oma terve mõistuse ära andnud. Sultan nägi jälle kõigis ja kõiges oma vanu tuttavaid. Mina küll kedagi võõrast kellegagi sassis ei ajanud, kuid mind hirmutas kohutavalt see, mida ma peeglist näen. Ma hakkasin kohutavalt kartma iseenda peegeldust. Me kõik olime sõgedad, kuid peegli tagant astus välja 100% muutunud Arabella. Uus Arabella oli selline, kelle laadsied tüdrukutirtse me kõik olime harjunud nägema. Ei mingit hullupilku, hõbedaseid silmi, väärastunud mõtlemist, vaid puhas heledate juuste ja selge pilguga noor tütarlaps. Ma arvan, et meil kõigil oli hea meel, et seda tegime. Mina tundsin küll suurt kergendust ja heameelt. Heameel sai veelgi rohkem tasutud, kui Arabella kuju silmad rohelise sära silmi said.
Stefani katse: Stefan, kes oli meie sekka sattunud ühe õnnetu röövi tõttu oli tegelikult armastav pereinimene, kes tegi kõikke seda oma lähedate pärast. Tema katse puhul tuli meil ära hoida tema poja sattumine Mužarimi küüsi. Saarekese peal oli üks nurk, mis kujutas tuba Stefani kodus. Me nägime, kuidas tema poeg astub lähemale kapile, mis oleks ta igaveseks Mužarimi omaks teinud. Meil ei olnud palju aega, et laps poolehoid võita, kuid minu kogemused oma lapsega aitasid meid seekord hädast välja. Suutsime poisi aladedvusesse pääseda ja sundida ta ruumist lahkuma. Sellega saime hakkama järjekordse katsega, mille tõestuseks süttisid kuju tuhmid silmad roeliselt põlema.
Rodericu katse: Tema pea kujuliselt saarelt leidsime eest tohutu kuju, millel olid käed igati risti-rästi põimitud. Arvasime kohe, et eks me pea väljaulatuatele kätele käe pihku suruma. Ega keegi jooksujalu seda tegema kippunud, kuna keegi ei teadnud, mis sellega kaasneda võib. Mingit muud lahendust me kohapeal välja ei suutnud mõleda, siis valiseime igaüks mõne käe ja surusime seda. Niipea kui seda teinud olime, tundsime, et niisama me seal enam ei pääse. Sattusime pimedasse ruumi, kus kõikide hääled kõlasid täpselt ühtemoodi. keeruline oli aru saada, kes kus on. See oligi meie ülesanne. Tõestada, et me oleme lähedased ja et me tunneme üksteist piisavalt. Pidime erinevate jututeemade põhjal väljaselgitama kes on kes. See ei olnud meie jaoks mingi probleem, kuna selle suhteliselt lühikese ajaga olime üksteist päris korralikult tundma õppinud. Kõik muutus jälle endiseks, kui välja arvata kuju silmad, mis põlesid nüd roheliselt.
Kui olime ükshaaval kõik katsed läbinud, olime kõik nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud. Meil oli jäänud vaid üks katse,milleks me endilselt valmis polnud. Arutasime seda, kuid Sultan ei olnud endiselt nõus oma relvi loovutama. Meil ei jäänudki muud üle, kui siseneda koopasse, kus pidavat ootama meid meie viimane katse - võitlus Printsiga. Anthon meel oli mõru, et tema märkmiku ära ei toonud, kuid märkmikuga Printsle vastu astuda ei ole ka kõige elu jaatavam. Me vajasime relvi, vähemalt me arvasime seinu, kuni jõudsime tohutute väravate ette. Väravad olid suletud. Suletuna hoidis seda veel 1 ainuke riiv, 8-st. See oli 1 läbimata katse. Me ei proovinud seda käsitsi avada, millegi pärast eeldasime, et seda on võimalik avada vaid eduka katse läbimisel. Nüüd oli Sultan valmis oma relvadest loobuma. Kulutasime mitu tundi selleks et relvad ära anda ja märkmik tagasi saada.
Sellest oli kasu, kuna kõik väravat kinihoidnud riivid olid avatud. ""Meie saatuse määrab see, kuidas me nende väravate taga hakkama saame" ütles Georgi. Püüdsin olla võimalikult positiivne, et sellega ka teiste tuju üleval hoida. Rääksin neile kiirelt ühe enda välja mõeldud anektoodi, mis ainult selle tõttu naljaks oli, et kõik arvasid, et niikuinii saame hukka. Meil polnud relvi, oli vaid teadmine, et mitte kunagi pole keegi seda katset läbinud. Surusime üksteisel kätte,embasime ning soovisime jõudu ja kindlat meelt. "On aeg" ütles Sultan ja lükkas väravad lahti.
Teisele poole jäi lõputu kõrb, mille otsa ega äärt silm ei seletanud. Kuuldavale tulid vaid madalad mütakad, mis tekkisid meie vastase käimisel. Elukas, kelle vastu olime relvitult tulnud oli nii tohutu suur, et igaüks oleks võinud olla tema ühe hamba plomm või küünemust. Suurt leegitsevat tera vehkides tuli ta meile lähemale. Astusin tesitest ette poole ja ütlesin Anthonile, et too ei unustaks, mida ma talle olin õpetanud. "Kasutan tema enda jõudu tema enda vastu" ütles Anthon pead noogutades. Ma jooksin vasakule ja Anthon paremale. Tal oli plaanis kõigepealt üks maanatrikk, mis osutus talle väga saatuslikuks. Kõiks toimis nagu valatult. Mina püüdsin tähelepanu enda peale, et Anthon saaks teda vaid puudutada ja sellega Printsi korralikult väsitada. Kõik läks plaanipäraselt seni, kuni Prints pidi näitama väsimuse märke, kuid tulemuseks oli hoopis tema jõu kasv. Maana trikid siin ei aita. Ajame asju siis vana viisi mõtlesin ma. Karjusin talle mingeid roppusi, et ta minu uuesti sihikule võtaks, mis ka toimis. Ootasin õiget hetke ning kui tera oli juba alla poole suunatud hüppasin kiirelt Printsi jalgevahele, et püüdes mind tabada lööb ta selle hoopis endale teraga jalgu. Ka see plaan õnnestus, vähemalt ma arvasin, kui nägin lõhki lõigatud sääri. Hetk hiljem olid Printsi käed taeva poole ja kisas vist mõnust, sest tema haav kasvas uuesti kinni ja tema mass kasvas veelgi. Me ei osanud midagi muud teha, kui lihtsalt löökide eest põigelda. Arabella, kes oli üdini muutunud ei püüdnudki Printsi vigastada, vaid tahtis talle õrnalt pai teha, mida elukas võttis eriti suure rünnakuna.
Siis äkki turgatas Georgile pähe teadmine, mida ta oli ka meiga jaganud, kuid keegi ei tulnud nüüd selle peale. "Prints saab jõudu kõigest negatiivsest. Ärge kautage maagiat, ärge lööge teda, sest see kõik teeb teda veelgi tugevamask" hüüdis ta meile. Kohe peale seda läbistas Prints ta oma teraga. Üks meie seast oli lahkunud. Ma ei osanud selle teadmisega alguses kohe midagi peale hakata. Endamisi mõtlesin, et kurat kas ma pean talle nüüd siis luuletusi lugema või?! See ei olnudki väga vale oletus. Arabelle hakkas talle rääkima sellest, kui hea on olla hea. sellest, et plaanib siit pääsedes aidata teisi temasuguseid. Rääkis armastusest, loomadest ja kõigest muust, mis on maailmas hea. Oli näha, et selline jutt mõjub talle nõrgestavalt. Järjest hakkasid ka kõik teised temaga lihtsalt rääkima. Mõni jutt oli Printsi jaoks eriti vastukarva, teine jättis ta jällegi külmaks. Kõige enam läks talle hinge Anthoni sõnad, kuna kõik teised kõrvale jättes võttsis eesmärgiks Anthon järgmiseks tappa. Seda nähes tulid ka mulle lõpuks ilusad hetked meelde. Enamjaolt olid need seotud minu pojaga, kuid samuti Inga ja Katjaga. Eneselegi üllatuseks sain aru, et aeg on kõik ametlikuks teha, ehk kui koju jõuan siis kosin Inga lõpuks ära. See kõik andis mulle niipalju positiivset energiat juurde, mis tõi lagedale üha uusi ja uusi ilusaid hetki, mida Printsile pajatada.
Me tegime, mis suutsime, kuid Anthon, kes oli jäänud Printsi peksupoisiks ei suutnud lõpuni vastu pidada. Teda loobiti, talluti ta otsas, peksti jalaga ja lõpuks, kui tema raudrüü juba ribadeks oli tegi Prints otsustava löögi ja lõi end püsti ajanud Anthoni kaelast alla poole diagonaalselt pooleks. Seda oli väga valus näha, kuid see andis meile jõudu velgi rohkem juurde. Mõned laused peale Anthoni surma ei pidanud Prints enam vastu. Ta haaras kätega peast kinni ja lulges kõrvad, et meie juttu enem mitte kuulata, kuid headus oli teinud juba oma töö. Ta lagunes seespidiselt, kuni kukkus surnuna maha.
Kellegi suust mingit rõõmu hõiset ei tulnud, kuna olime kaotanud just oma sõbra Anthoni. Läksin tema pooleks raiutud keha juurde. Väga kurb oli teda sellises seisus vaadata, kuid olin tugev. Sulgesin ta silmad ja astusin ta kehast eemale. Mõne kümne meetri kaugusel tekkis üks suletud uks. Astusin sõnagi lausumata selle suunas. Kõik järgnesid mulle samuti vaikides. Ukseni jõudes selgus, et see on suletud. Ma seesmiselt endiselt keesin. Olin valmis kõike ja kõiki kustutama, kes mu ette teele sattunud oleks. Ma ei tea, kust ma selle jõu võtsin, kuid uks meie ees purunes mitmeks tükisk, kui vihaga sellele jalaga äigasin.
Uks viis meile tuttava koridorini. Olime mõne kilomeerti kugusel meie esimesest öömajast. Kilomeertikese kaugusele jäi meist lift, mida mööda me siia alla üldse tulime. Lootuses, et lifti liikumisvõime on taastatud seadsime kiired sammud selle suunas. Meie õnneks ei vilkunud kaardilugejal punast tulukest. Sultan võttis kaardi ja näitas seda lugejale, mis avas meile pääsu ülesse. Nüüd kui lift ülesse poole liikuma hakkas oli näha, et mu kaaslased tunnevad kergendust. Anthoni ja Parteloci surm ei saa olla asjata. Me pääseme siist veel kõik koos minema, olin endas enamvähem kindel.
.........jätkub.................
No comments:
Post a Comment