Kuhu oleksime jõudnud, kui me poleks ukse juures lahkunud? Kas me oleks juba vabad? Mis ilm välja on? On seal tähistaevas või sillerdab päike kõrgel taevas? Selliseid mõtteid mõlgutades uinusin ja tasa lootsin, et uni tuleb mõnus ja rahulik. Aga tutkit!
Olime järjekordselt sattunud kellegi väga tormiliste sündmuste keskele. Algus oli muidugi palju lubav. Kena vaade linnale, ümber palju ilusaid inimesi, head söögid ja joogid lauas ning ise ka täitsa viisakalt riides. Järgnesid aga plahvatused, automaadi valangud, surnud inimesed, tapmine ja raha varastamine. Kiiresti sai selgeks, et seekordse sündmuse autor oli Stefan. Olime päevas, mis ta otsustas teha oma esimene meeskondlik pangarööv, mis võttis väga verise pöörde, kui üks tema kaaslastest plaanist kinni ei pidanud ning sellega ka kogu röövi kihva keeras. Kõik lõppes sellega, et Arabella ja Anthon kaotasid lifti peidetud pommi tõttu oma jäsemed ja olid sellega rivist väljas. Meil ei jäänud muud üle, kui end võimudele ülesse anda, millega meie uni ka lõpuks otsa sai.
Ärgates oli kõigil kibe tahtmine tagasi templisse minna, mis peaks olema meie pääsetee vabadusse. Ega mul sellest väga kasu polekski, kuna olen Anthniga kokkuleppinud, et tuleme vajadusel siia alla tagasi, et Mužarim hävitada. Esmalt, aga on vaja leida võimalik väljapääs, et soovijad seda kasutada saaksid. Ega saa ju kellelegi siin olemist ja edasi võitlemist peale sundida. Seda teades tegin ettepaneku tagasi templisse minna, kuna kellegil meist pole tegelikul õrna aimugi, kaua üks või teine teekond kestab. Narr oleks veel korra suletud ukse taha jääda.
Teekond kummalise jõeni hakkab juba selgeks saama. Kuna teed enam väga jälgima ei pidanud, siis otsisin pingsalt seintelt ussinahku, kelle saagiks ma kuidagi saada ei taha. Seekord me ühtki vibalikku ei kohanud, kuid põrkasime kokku kahe patrullis oleva Raudmehega. Olin valmis mõlema pihta tuld andma, kui ühtäkki nad otsa ümber pöörasi ja oma teekond rahulikult jätkasid. Pidasin alguses seda nende kavaluseks meid hiljem seljatagant ja kambakesi uuesti rünnata ning olin neile valmis siiski tina andma. Viimasel hetkel surus Stefan mu relva alla ja ütles, et nende pärast pole enam vaja muretseda. Ja nii oligi. Neid me enam ei näinud.
Taaskord tuli aga rinda pista Verekoidega, kes kummalise jõe silda turvasid. Valus oli vaadata oma kaaslastele silma, kelle jaoks pole selle silla ületamine kunagi kerge olnud. Parteloc tundis ka muret, kuid kahjuks ei olnud tema võimuses miskit teha. Soovis kõigile edu ja sammus probleemideta üle. Ei saa ka mina neid siin aidata. Vangla väits pihus pistin punuma. Ma ei saanudki aru, mis juhtus, aga seekord oli mind ründav parv väga agresiivne ja kuidagi harjumatult suur. Pidin isegi korra seisma jääma, et lihatükke ihkav parv maha koksata. Nii rasket üleminekut polegi mul enne olnud. Esimest korda tundsin, mida mu kaaslased on pidanud tundma ja tunnevad ka praegu teisel pool silda. Sultan tuli järgmisena. Õnneks on tal see haamer, mis on nagu loodud selle silla ületamiseks. Kiilakas habemik sai väikeste raskustega üle. Mingeid nõiatrikke kasutades lasi Sultan Verekoidel haamer teisele poole tagasi viia, et Stefan selle jõudu kasutada saaks. Stefan rapsis korralikult, mis kandis vilja - ta oli elusalt üle. Kõik peale Arabella olid välapääsu suunas. Mul ei jäänud taaskord muud üle, kui võtta haamer ja sellega üle joosta. Need kolm üle jooksmist ei olnud minu jaoks seekord kerged, kuid kandsid siiski vilja.
Peale mitmeid tunde jalutamist ja šahtides roomamist olime taaskord jõudnud vanasse templisse, kuhu jäime pikkisilmi ukse avamist ootama.Ega see ootamine just kõikse mõnusam tegevus ole. Kui kõik teised olid lüliti otsingud lõpetamine kammiseime meie Stefaniga iga meetrit selles templis. Ma ei tea, mis aga miski jäi Stefanile ukse juures silma. Niipea, kui ta oli käed uksel olevale kujule suunanud käis kõva raksatus ning uksed avanesid. Kusagilt seljataga käis väike rõõmuhõise ka minu näole ilmus meeldiv muie. Kiilutasin Stefani abiga uksed, et need enam kunagi ei sulguks ning liikusime lootusrikkalt mööda avanenud koridori.
Päris mitu km tuli jalutada enne, kui midagi muutuma hakkas. Jõudsime lõpuks suurde ruumi, kus olid 4 tahmaste nägude ja odadega kujud. Nad oleks olnud täiesti tavalised kujud, kuid meie erilise tähelepanu pälvisid nad sellega, et nende silmist jooksid verepisarad. Veri nende silmis oli päris värske. Kummaline ta ju oli, kuid seda seletada me kuidagi ei osanud. Anthon oskas õelda, et nad seal selleks, et külatajatele jõudu anda. Lisaks leidsime väikse kõrvaltoa, kus oli bassein ja selle keskel suur jõulise mehe kuju. Selle kohta oskas Anthon õelda, et tegemist on kujuga, mis sümboliseerib kõiki jumalaid. Kõiks, kes selle poole palvetavad, palvetaksid nagu oma jumalale. Mingi religiooni värk ühesõnaga. Ma ei ole sellest jamast kunagu lugu pidanud, ega päris täpselt aru saanud.
Oli jäänud veel üks edasipääs, mis meie arvestuste kohaselt pidi viima mehaanilise liftini. Nii ta oligi. Lõpuks kohal! Seda paganama lifti oli tõesti heameel näha. eriti heaks muutus tuju, kui olin üle vaadnud korrasoleku ja kandevõime. Kõik näitajad on nüüd seda moodi, et loetud tundide pärast oleme üleval ja soovijad ka vabad. Üllatus oli suur, kui esimesena puki astusin ja meid käsihoovast ülesse poole vinnama hakkasin. Kõrr,kõrr kõrr ja 1 cm olime liikunud. Sellise tempo juures liigume me ülesse terve igaviku, tundis Anthon muret. Proovisin kiiremaid liigutus teha, kuid tulemust see väga ei muutnud. Mis seal siis ikka, parem ikka kui mitte kunagi ja andsin kätele valu. Panime paika järjekorra, mida järgides sai igaüks paar korda ca 15 minutit hooba tõmmata ja suruda. Samal ajal toimus muidugi korralik mokalaat, kuni mõned tukastama jäid, mis tundus päris mõistlik mõte, kuna väsimus oli jah võimenduma hakanud.
Tunnid möödusid ja hingatav õhk muutus üha puhtamaks ja paremaks. See oli hea märk sellest, et üleval ootab meid Mužarimist puutumata keskkond. Kohe, kui olime ülesse jõudnud tabas meid järjekordne ebameeldiv üllast, nimelt olime sattunud suletud rauduste taha, millede avamiseks puudus kang, hoob või lüliti. "Eest ära" hüüdis Sultan ja virutas meeletu jõuga oma kangi uste vahele ja kukkus väänama. Kogu oma jõudu ja oskusi rakanades väänas Sultan, kuni käis krõks ja miski murdus. Nüüd olid kõik ukse kallal nagu šaakalid.
Ukse taga lootsime näha hoopis teistsugust pilti, kui see, mis meile seal avanes. Õhk oli küll puhas ja hingatav, kuid kõik ülejäänud oli kui suure sõja üle elanud. Kõik koha olid kuuliauke ja plahvatuste jälgi täis. Kontor, kuhu jõudsime oli segi paisatud. Parteloc tundis selle koha ära, kuid sellisena ta seda küll ei mäletanud. " Kurat, siis on veel hullem korralagedus, kui minu toas" muigas Parteloc. Ruumis oli kuulda raadiosidet, millest võis kuulda, et sõdurid on taganemas ja valmis evakueeruma. Jooksin raadi juurde ja püüdsin ühebdust saama, kuid tutkit. Keegi oli sellele koodi peale pannaud, mida me ilmselgelt ei teadnud. Püüdsime leiada maas vedelevatest paberitest ja dokumentidest väikse kirja "kood on see ja see", aga ei miskit.
Parteloc, kes sellel samal korrusel viimased 3 aastat elanud teadis täpselt, kus on väljapääs. Tema järel minnes jõudsime järjekordsete kinniste usteni. Anthon proovis võlutriki abil ust avada, kuid tulutult. Proovisin ka mina puhta jõuga, kuid ilmselgelt oli ka sellest vähe. Ust uurides selgus, et sõdurid on kasutanud taganedes taktikat, mille üheks osaks on kõik juurdepääsud nendeni lõplikult sulgeda. Jooksin liftini, et näha, kas ka see on õhitud. Mul oli õigus, ka lift oli kasutu. Lift õhatud ja uks kinni keevitatud. Palju õnne meile!
Parteloci sõnul siit rohkem väljapääse polnud. Ainukeseks lootuseks oli ühendus saada sõduritega, kes meid siit alt päästa saaksid. Jätkasime otsinguid, kuid puudus kindel objekt, mida otsime. Kõik käisid ninad maas ja otsisid mindagi. Parteloc tutvustas meile vahepeal oma tuba, mis oli väiksem, kui mõne mehe peldik. Toas soovitasin tal selga panna valvuri munder, et pääsedes oleks ta ikka valvur, mitte vand. Toas leidus veel hulganisti pornot, seda nii ajakirja kui ka videokassetide näol. Parteloc tõmbas madratsi alt välja mingi väitsa, mida muietes vaatas. Tundus päris hea asi olevat," aga kas siin õigeid relvi ka on" küsisin ma uuelt mõõgavõitlejalt. "Seal kaugel eemal on kohalik relvakamber, kus suure tõenäosusega leiate vaid beretasid, kuid ega me valvurid lollid olnud. Me teadsime, et ühel heal päeval võib siin jamaks minna. Meil väiksed varud" seletas Parteloc ja juhatas meid mõned ukse eemal oleva toeani. "Seal, mu sõbrad leiate, mida vaja". toast leidsime peidetult 10 granaati, korralikud M16 automaadid ja korralikult laskemoona. Nii juba läheb!
Ok, nüüd oleme relvastatud, kuid ega need meid siiski siit välja ei aita. Otsisime edasi, kuni Sultan leidis seinalt sedeli kirjaga "Taftsuk, panin kood see imelik päev, mis seal oli". Proovime erinevaid kuupäevi, kuid miki ei ühendanud meid sõduritega, kes kusagil eemal korralikke lahinguid pidasid. "leidsin midagi", kasjus Anthon. Ta leidis minikopteri salvestise, mida jooksime Parteloci tuppa vaatama. Kopter oli filminud Mužarimi põrgut, mis pasitis ikka väge jube koht. Vaatasin küsiva pilguga Anthonile otsa, et kas me ikka tahame sinna minna. Jõud, mis seal all oli, on nii tugev, et ajas isegi kaamera, kui mõistuseta tehnika hulluks. ekraanile ilmusid kõiksugu jubedused ja jälkused, kuid mingi hetk fikseerisime kuupäeva, milleks oli 01.23.2040. Olime kindlad, et see on see päev, mida otsisime. Oligi.
Toksisin vajalikud numbrid sisse ja raadiojaam muutus kasutuskõlblikuks. Võtsin korduvalt staabiga ühendust, kuni lõpuks meile ka vastati. Staabil oli raske uskuda, et me elus olema ja alt ülesse jõudsime. Selgitasime, kes me oleme, kuni lõpuks eraldati meile, meiega tegelema leitnat Komarov. Kui ka talle sai asi selgeks tehtud, lubas ta teha kõik, mis tema võimuses, et meid siit jamast päästa. Nii äkitslt ei osanud ta meile midagi konkreetselt õelda. Lubas asja uurida ja jättis meid ootele.
Peale 3h ootamist võtsin Komaroviga uuesti ühendust. Loodetud vastus päästemeeskonna kohta jäi meil saamata. Lt. Kamarov: "Vabandust mehed, aga IT vend keeras kõik nässu. Päästemeeskond tuleb hoopis augu juurde, mitte teie juurde. Peate ise sinna saama, kuid sellega on ka väike jama. Teil on tund aega aega, et jõuda gaasikambrist läbi, vastasel juhul sulguvad uksed igaveseks. Kurta, tõesti taheme teid aidata, kuid nüüd peate kiiresti tegema. Peate sisenema lifti all olevasse šahti, kus kasutage koodi 7943. Edu teile mehed!"
Päev jätkub.......
No comments:
Post a Comment