Unenägu, mida tol korral nägime ei erinenud väga palju sellest, mida siin läbi elame peame. Koht oli muutunud, kuid hulk ebamaiseid elukaid, kelle ainukeseks eesmärgiks meid mullatoidule saata oli sama. Olime järjekordselt Lucinda maailmas, kus tuli meil mitmeid suuremaid ja väiksemaid elukaid maha nottida, mis loodetavasi Lucinda elu kergemaks muudavad. Kõik see jama hakkab üha enam ja enam kodusemaks muutuma.
Ärgates keegi õnneks meid ei varitsenud ning kõik mu kaaslased olid seal, kus nad olema pidid. Võtsime Lt. Komaroviga ühendust, et küsida, kas on mõned head uudised meid ka ootamas. Kui heaks sai lugeda seda, et 7 tunni pärast meid päästma tullakse. Viimase aja sündmusi arvestades võis seda isegi päris heaks pidada. Eriti, kui juurde mõelda, et päeva värast pole seda kohta siin enam olemaski.
Kuna meid oli paras jagu ning me olime ka relvastatud palus Lt Komarov meid appi kolme maagise pommi plahvatama panemiseks. Sellega päästaksime ka suure hulga sõdurite elusi, kes on jäänud vaenlase piiramisrõngasse. Minu jaoks ei olnud selle palve vastuvõtmine mingisugune küsimus. Tundsin, et siin ei saagi muud varianti olla, kuid siiski püüdsin selle teo eest saada meie süüasjade kergemat ülevaatamist või veelgiparem vabadust. Midagi kindlat Komarov õelda ei saanud, kuid lubes teha kõik, mis tema võimuses. Nägudest oli näha, et kellelgi polnud selle vastu midagi. Meil oli olemas kolm sõidukit, millede varustusse kuulusid M4-d.
Tuli moodustada paarid, niiet igas masinas oleks oskaja juht ja mees, kes mõistaks kuulipildujat kasutada. Väikese arutelu tulemusena istus värisevate jalgadega ühe masina rooli Lucinda, kes kunagi oli sõita proovinud. Meile piisas sellest, et ta rooli kupatada. Tema seljatagust läks kaitsma Stefan, kes end kuulipilduja taga täitsa hästi tundis. Teise masina komplekteerisid Sultan, Anthon ja Arabella. Anthon istus lenksu, Sultan tema kõrvale ja Arabella käsutada jäi M4 ja selle päästik. Minu masina sohvriks sai Parteloc.
Mingi aja sõitsime üksteise järel, kuni tee hargnes kolmeks. Parteloc, kes end samuti masinatega väga koduselt ei tunna andis aga julgelt minna. Peeglid said küll kole kiiresti otsa ning mõni päris napp kurvi võtmine oli, kuid minu meelest sai ta päris hästi hakkama. Mul oli mõnus rahulik olla, kuna kusagilt hakkas kostma tugevat põrinat. Ei olnud raske arvata, kes sellist häält joostes teha suudab. Jõudsin veel Partelocile hüüda, et viimane gaasi litsuks, kui ühest ilmus välja minu sõber Kondimuljur. Sellist väledust ei osanud ma küll oodata. Lähedalt olen ma teda juba näinud ja ka tunda saanud, siis ei olnud mul mingit kavatsust teda ligi lasta. Sihtisin jalgu, et ta koperdaks. Mu plaan õnnestus ning ta komistas. Nüüd oli ta minu jaoks kerge saak. Tulistasin seni kuni kostusid vaid klõpsud paugu asemel. Oli näha, et sellest piisas, et järjekordne Kondimuljut kustutada.
Mitte väga kaugel esimesest ilmus lagedale ka teine Kondikas. Kuna mine eelmine taktika toimus suurepäraselt, siis ei valmistanud ka teise põrmustamine meile probleeme. Probleemid ilmnesid alles siis, kui nägime enda eest ca 7 meetrist tühimikku, mille põhja polnud näha. Väga napilt, kuid efektselt sai Parteloc enne kuristikku seisma. Astusime välja, et olukorda hinnata. Kuna teine pool kaldast oli madalam ning hoovõtmiseks ruumi nagu jagus, siis oli meil teoreetiline võimalus üle hüpata. Paaril korral ei saanud Parteloc käiku õigel ajal sisse ning soovitud kiirust me ei saavutanud. Mees oli närvis, kuna see võis meie hukk olla. Korra käis peast läbi, et istun ise rooli, kuid oli näha, et Parteloc tahab mindagi tõestada. Las jääda, matsin mõtte maha. Kolmandal katsel tundus, et nüüd peaks piisav kiirus sees olema, kuid me eksisime. Meeter enne saime aru, et see masin teist kallast ei näe. Jäi üle veel ennast päästa. Tõukasin end masina küljest täie hooga lahti ja maandusin kõhili teisele poole kuristikku. Parteloc oli hetke ära tabanud ja välja hüpanud. Läbi raskuste olime jõudnud pommini. Aktiveerisime taimeri ja jäime päästmist ootama.
Ainukestena jõudsid kohale Arabella ja Anthon, kelle masin küll väga räsitud välja nägi, kuid siiski sõitis. Korjasime teepealt ülesse ka Lucinda ja tema kaaslased, kes suutsid auto puruks sõita. Olime hakkama saanud kangelastteoga, mille tasu oli veel teadmata. Vara oli rääkida mingisugusest tasust, enne tuli meil üle elada Mužarimi tasu ja see oli juba korralik. Niipea, kui olime jõudnud tagasi hakkas igasugu kummalisi asju juhtuma. Kuulsime seina ja lae pealt kellegi kiiret jooksmist. Meist kaugemas seinas hakkas keegi seina lõhkuma. Oli selge, et olime pälvinud oma kangelasteoga Mužarimi tähelepanu ja meid oli "tänama" tulnud lõputu hulk ebardeid.
Arabella, kes oli brauningul juba algusest peale silma peal hoidnud ei kihkand enam oodata. Kepsutades lippas ta ühe kuulipilduja taha ning mina teise. "Kõik meie selja taha" karjusin relva vinnastades. Kohalike tänajaid pressis aina suuremates kogustes sisse. Alguses suutsime Arabellaga vaenlased kustudada veel enne, kui nad löögiulatusse jõudsid. mõni, kes läbi pääses sai tunda Lucinda haamri jõudu, kes meeleheitlikult seda vastu maad tagus. Asi kiskus hapuks, kui olin esimesed 100 lasku teinud ja lint vajas vahetust. Vaenlase väed tungisid aina lähemale. Sultan jooksis jalutuskepp käes esimestele kallale. Parteloc, kellele lisaks extasile hakkas mõjuma ka kokaiin jooksis mõõk ees Sultani kõrvale, kelle ümber juba päris korralik hulk vaenlasi oli kogunenud. Paugutamise keskel oli keegi võtnud keskusega ühendust ja paljunud abi, kuna vaenlase väed tungisid üha jõulisemalt peale. Meil oli vaja vastu pidada 2 minutit, enne kui uksed avatakse.
See oli päris pikk 2 minutit. Olime olukorra kontrolli alla saamas. Kõik olid saanud tulejoonelt minema. Parteloc püüdis veel viimaseid läbitulijad granaadiga tükkideks lasta, kuid millegi pärast käis pauk kohe, kui ta oli päästiku vabastanud. Ma ei tea, kuidas tal see õnnestus, kuid ta pääses ise suhteliselt terve nahaga. Ilmselgelt ei teinud ta viga ka ühelegi elajale, kellele granaat mõeldud oli. Veel natukene ja uksed avanad, olin ma optimistlik, kui nägin, kuidas teine lint laskemoona hakkab otsa saama.
Pauguga avanesid ukused mu seljataga. Raadioteel anti teada, et peame 2 korrust ülesse poole ronima. Sultan oli esimesena platsis. Hakkas end ülesse vinnama, kuid järjekordselt miski ta käte vahel murdud. Nagu hiljem selgus laskis ta end ise lahti, et redelit mitte kauem kinni hoida. Lucinda oli õnnelikum. Läbi väikeste raskuste pääses sa ülesse. Ma andsin nii kaua kuulipildujast tuld, kuni veel sain. Vaenlased tungisid aina lähemale, kuna enam ei olnud Lucindat ja tema haamrit, kes vigastatuid surmas. Üks haaval läksid kaaslased redelile, kuid oli näha ka kuidas nad sealt alla sajavad. Veel enne, kui jõudsin ise minema hakata otsustas Parteloc end teiste pääsemise nimel ohverdada. Ta jooksis lähenevate vaenlaste keskele, kes edasi liikumise asemel teda rappima hakkasid. Uskumatu, et tema seda tegi. Olin valmis brauningu taha tagasi minema, et teda päästa, kuid oli juba ilmselge, et see ei oleks olnud enam võimalik. Ta tegi seda, selleks, et meid päästa. Mõtlesin, et see ei tohi asjata olla ning otsustasin ka ülesse ronima hakata. Olin jõudnud poole peale, kuid siis sai üks Rebija minust korralikult kinni ning haaras mind endaga kaasa.
Sulgesin silmad ja lasin end õhul kanda. Olin valmis kukkuma millegi märja, kõva ja lõgase sisse. Mida kauem kukksin, seda enam mattus kõik ebamaisesse udusse. Oodatud elu silme eest läbi jooksmas ei tulnud, selle asemel sattusi üksteise järel erinevatesse sündmustesse, mis olid sarnased meie viimase aja unenägudega.
Esimesed unenäod oli minu silmis kangelaseks saanud Parteloci omad. Olime Parteloci surematuks pidanud, seda tema juttude põhjal. Ta tahtis saada surelikuks nagu kõik teised. Ta oli väsinud sellest, et peab uuesti ja uuesti ärakama, teadmata, kes ta on ja miks ta on. Läbi tema unenägude selgus, et Parteloc ei ole kaugeltki mitte surematu. Ta oli tavaline hull, kes elas kaksikelu. Oma fantaasia maailmas elades tappis ta nii mõnegi süütu inimese. Vaene mees. Hull, kuid siiski kangelane!
Järgnes Arabella kohtuistung, kus ta oma kuritegudes süüdimõistetuna Atšakrini vanglasse mädanema saadeti. Unenägu oli kummaliselt ülesehitatud. Meil kõigil jäi kanda kohtusaalis üks kadvatest rollidest. Minu ülesandeks oli Arabella süüdi mõista. Mis oleks olnud palju kergem, kui poleks olnud Parteloci, kelle kui psüholoogi rolliks oli tõestada, et noor Arabella vajab hoopis psühaatriravi, mitte elu mõrtsukate keskel, kus tema paranemisest keegi ei hooli.
Teadmised Sultani ja tema tegemiste kohta said läbi tema unenägude hoopis teise ilme. Minu teda olevat Sultani vanemad laevahukus surma saanud, mis oli põhjuseks, miks ta kasvas kloostris. Tegelikult sündis Sultan mitte just kõige tervema lapsena. Tema füüsiline tervis oli alaarenenud, kuid vaimselt see-eest üli arenenud. Mõne aaastaselt avaastati, et tal on võime oma emotsioone teitele edasi kanda. Sultani vanemad olid, aga jõukad ja väljapeetud inimesed. Neil oli häbi tunnistada, et neil selline laps on. See tõttu otsustatigi ta kloostrisse viia. Kloostris saadi tema võimetele kiiresti jalule ning treeniti seda selliselt, et ta seda ise talitseda suudab. Temast sirgus munk, kes käis ka välismisioonidel. Ühe missooni saime läbi tema unenäo kaasa teha. Sealt selgus, et misioonid, mida ta tegi oli tema päris isa korraldatud. Saime teada, et ta ema, kes ei suutnud Sulatni ära andmist endale andestada tegi enesetapu. Samuti saime teada, et tegelikult Sultan siiski kaitses oma kloostrit, mitte ei töötanud selle vastu.
Kõik need sündmused käisid ühte jutti. Ei suudagi meenutada, mis täpselt juhtus, kuid mõned asjad said palju selgemaks. Kas me nüüd ärkame või jäämegi mööda unenägusi rändama?
No comments:
Post a Comment