12 päev

         Uskumatu hommik. Kõik on nii valesti kui  olla saab. Kõigepealt see unenägu, nüüd on üks meie hulgast kadunud ja 2 on täiesti omas maailmas. Mida nendega küll teha? Püüdsin Sultani ja Arabellaga mingisugustki kontakti luua, kuid kõik katsed luhtusid ja viisid välja selleni, et hoopis mina olen segi ja näen nägemusi. Õnneks oli Parteloc ja Lucinda, kes mind minu reaalsuses hoidis. Kahe sõgenenud jutt tundus kohati nii usutav, et kui poleks mul olnud tuge, kes minu juttu kinnitanud oleks, siis mine tea, mida uskunud oleks.

        Igatahes oli fakt see, et Sultan ja Arabella elasid omas maailmas ja Anthon oli jäljetult kadunud. See ei olnud selline hommik, millest oleks unistand. Mul oli asi selge - Anthon tuleb leida, kuna ka tema manustas rohelist imepulbrit Roderiku lubatud kogusest rohkem. Lisaks luges ta Igori päevikut, mille mõju oli teadmata. Raske oli muidugi kahele sõgenenule seletada, et läheme nüüd Anthonit otsima, kes nende jutu põhjal kõrval kongis omi asju ajas.
           Aega ei ole kaotada. Õnneks suutsin Anthoni jäljed ülesse võtta, mis juhatasid meid minu arvutuste kohalselt kirde suunas. Imelik on see, et ta oli läinud sinna täiesti vabatahtlikult, kuna kõrvalisi jälgi ma tuvastada ei suutnud. Miks ta seda tegi? Miks pidi ta seda varjatult tegema? Miski siin ei klapi. Nagu kõik need käimised siin ei ole olnud ka seekordne ohutu.
             Vaevalt poole tunni tee kaugusel langesime taaskord ussikeste varitsuse otsa. Kõik sujus nagu õlitatult. Olin arvestanud sellega, et me neid kohtame. Hoidsin armsaks saanud beretta laskevalmis. Ei tea, kust nad ilmuvad, kuid välkkiirelt olid nad platsis. Põmm, põmm, põmm ja kõik surnud. Ma võin vana olla, kuid kiirust ja osavust mul jagub. Jõudsin veel väikse muige naole saada, kui nägin, kuidas Parteloci silmad tagurpidi vajusid ja kehast värin läbi käis. Oli selge, et ussid tabasid teda õigest kohast ja halvasid ta närvisüsteemi mõneks ajaks. Püüdsime teda küll turgutada, kuid tulutult. Kuid aeg on seekord väärtuslikum, kui raha, mis tõttu pidime teekonda koheselt jätkama. Et ise olla 100% valmisolekus tegin läbi häda Sultanile selgeks, et viimane teadvusetut Parteloci kannaks. Tema jaoks tundus väga kummaline kanda meest, kes istub temast mõne meetri kaugusel pingi peal.
              Nagu kiuste kohtusime kõige kiiremal ajal  lühikese aja vältel uute ussidega. Olime just 3 nende liigikaaslast loojakarja saatnud, kui meie õnnetuseks ja nende hukatuseks veel 4 meid ründasid. Seekord nii hästi meil siiski ei läinud. Veel enne kui jõudsin laskma hakata oli üks neist Lucinda kaela ümber. Hetk hiljem oli viimane ussi käsutada. See ei tähenda head käis mul peast läbi. Suutmata võtta otsust või kartusest vigastada Lucindat pidasin targemaks maha nottida peremeheta ussi rajakad. Õnneks on nad ohtlikud vaid siis, kui ma neid ei näe. Pikalt sihtimata tulistasin neist 2 ribadeks. Nüüd, kus kõik sõltub minust, ei tohi ma eksida. Lucinda, kes ussi juhtimise alla langes võttis kindla suuna Arabellale, kes samal ajal silmagi pilgutamata end ussil närida lasi. Asi oli selge. Nii Arabella, kui ka Sultan isegi ei reageeri, kui neid sellises olukorras füüsiliselt rünnatakse. Arabellat tüütava roomaja maha laskmine ei olnud mingi probleem, kuid Lucinda külge haakunud ussikest maha võtta oli väga närve kõdistav. Samal ajal, kui suurt kasvu Lucinda Arabellat ründas ja materdas püüdsin leida võimalust, millal ussi küljelt tabada. 3 lasku täiesti mööda. 4 pauk -  täis tabamus! Lucinda ja seega ka Arabella olid pääsenud. Lucinda, kes end just hüsteeriliselt oma kaaslast oli rünnanud ei suutnud leida sõnu, et tehtu eest vabandust paluda. Arabella ei suutnud ära imestada, kui elav fantaasia meil ikka olla võib.
               Lõpuks olime jõudnud kadunud Anthonini, kes väiekse tiigi kaldal tühjusesse vahtis. Küsimuse peale, mida ja miks ta seal on ei vastanud ta midagi mõistliku. Oli selge, et ka tema ei viibi meiega ühes ja samas kohas. Uurisin tiigi kaldaid ja püüdsin veest leida midagi, mis seletaks Anthoni siia tulekut, kuid mina küll ei suutnud siit miskit huvitavat ega salapärast leida. Nüüdseks juba kolme segast juttu ajavat kaasvõitlejat natuke lähemalt uurides ja küsitledes leidsin seoseid, mis viitasid ühele ühele sõjas kasutatavale ainele ja selle järelmõjudele. Tegemist oli hallutsinogeense ainega, mis pidi vaenlase viima teatud staadiumisse ja "paika", et viimane räägiks, mida vaja. Aine järelmõju tulemusena surevad kõik selle manustajad. Ma lootsin, et tegemist ei ole analoogse kraamiga, kuid kõik sümtomid viitasid sellele. Asi oli halb ja isegi väga halb.
            Keegi ei osanud muud lahendust välja pakkuda, kui tagasi minna laagri platsile, kus viimased veel täie mõistuslikud olid, kui seda muidgi Arabella ja kohati ka Sultani kohta õelda saab. Vaheapeal oli Parteloc taas jalad alla ajanud, kelle imestus oli suur, kui sai aru, et ka Anthon, kes muidu tundub tark mees olevat, kuid ka soiub mingitest kongidest ja ei tea millest veel. Võtsimegi jalad selga ja panime laagri poole ajama.
            Püüdsin salga ees marssides hoida meid õigel kursil, kuid siinsed tingimused on liialt karmid, et aegajalt jälge mitte kaotada. Meie õnneks ei kohtunud me ühegi ussiga, kuid õnnetuseks suutsime üksikule Raudmehele sülle joosta. Elusana on nad veelgi hirmuäratavad. Kohe turgatas pähe Roderiku hoiatus, et me neist igal saja juhul eemale hoiaksime, kuna Raudmehi olevat võimatu inimesel tappa. Oma rumalusest püüdsin verbaalselt mõõgakangelasega kontakti luua, kuid ei tema olnud sellest huvitatud. Silmist punetades haaras seljalt mõõga ja kihutas meie poole, plaaniga me kehadest veri välja lasta. Teades, mis seisus meist pooled on andsin teistele käega  märku, et nad taha poole hoiaksid ja segastel silma peal hoiaksid. Lucinda tegi mida vaja. Pareteloc haaras relva ja taganedes andis Raudmehe pihta tuld. Ega mul ka midagi targemat pähe turgatanud. Vajutasin päästikule ja jäin lootma, et maised relvad siiski suudavad Raudmeest kustutada. Salve täie kuule vaenlase pihta kihutatud ei andnud küll väga lootust, et viimane oma mõõga najal maha prantsatab.  Relva vahetades sain mõned jala hoobid  rindu ning mõõgaga  keresse, mille mu kuulivest õnneks "kinni püüdis". Uzist valangut andes, tundsin, et lootus ei ole veel kadunud. Pauk paugu järel lagunes Raudmehe rüü ja varustus, kuni lõpuks ka tema otsa sai.
            Matk läbi kooparägastiku jätkus, kuni lõpuks paistis ees meile tuttav koopasuu. Olin valmis juba oma relva kabuuri puhkeasendisse sättima, kui äkitselt ilmusid välja 4 Kadunud Hinge, kes igas teises olukorras oleks alustanud Sultani jõllitamisega. Kuid seekord oli teisti. Ehk mõistid nad, et mees on niikuinii juba kadunud hingede nimekirjas. Poolenisti end kaljuseinast välja pressides valisid nad seekord oma esimeseks sihtmärgiks Lucinda, kes püüdis neid tormijooksuga tuldud teed tagasi saata. Headele inimestele on nende pilk siiski liig, mis liig. Lucinda jõud rauges kohe peale esimest lööki. Nähes, kuidas Lucinda maha langes lõpetas Parteloc, kes oli mõne kuuli teele saatnud oma tegevuse ning haaras mõõga ning jooksis raevunult lähemal olevale Hingele peale. Kuna minu mõõgakäsitlus ei ole kaugeltki nii hea, siis jäin ma  püstolile kindlaks. Paar pauku ühele ja mõni teisel, mis võrdsustas meie seisu 2:2-le. Liikumatult ja ükskõikselt seisev Arabella oli Hingede järgmine sihtmärk. Kuna virtaalmaailmas elav Arabella vastupanu ei osutanud võttis Hingede pilk ka tema põlvist nõrgaks. Parteloc võitles visalt. Oli näha, et tema jõud on otsakorral, kuid hambad ristis jagas hoope paremalt ja vasakult. Ühe Hing tagasi tõrjutud võttis väsinud mees kohe teise ette, kelle me ühise jõu ja pingutusega maha võtsime. Kiirelt haarasime langenud kaenlasse ning viisime laagrisse.
             Mõni tund hiljem avas Lucinda oma silmad ning kohe peale teda ka Arabella, kes oli taaskord meie maailmaga ühinenud. Temalt saadud info põhjal saime teda, mis maailmas ja kohas Anthon ja Sultan viibivad. Nimelt elasid nad esimeses vangistuse päevas, mil me oma kohta kabeli roostes kongides ootasime. Mõned otsad kokku viies leidsime, et võimalus kaaslasi päästa on nad sinna samusesse kabelisse viia. Nende jutu järgi oli neile juba vahepeal vabastamise käst väljastatud ning nad juba liikusid värske õhu poole. Nende juttu ignoreerides otsustasime tagasi minna kongide juurde, millesse Parteloc meid lukustas.
             Võtsime kaasa kõie jupi ja paar kaigast, et ulatuda kõieni, mille abil uuesti ülesse pääseksime. Mõeldu tehtud. Kuna aega meil ei olnud, siis ei saanud ma lubada ühtki kõrvalpõiget. Olin valvsam, kui kunagi varem. Kiirel, kuid ettevaatlikul sammul liikusime suure järveni, millest viimane kord välja kargas Kondipurustaja, kes minu vastu erilist vimma kandis. Seekord me teda, ega tema liigikaaslasi ei kohanud.
            Kõik see, mis peale ülesse ronimist järgnes, oli kui õuduste unenägu. Kõik algas taas. Need samad lõputud šahtid ja käigud. Kõik, mida seni teinud olime tundus hetkega nii tühine ja väärtusetu. Kogu sellele pimedusele ja mõttetusele andis uuesti valgust, kui nägin kabelis Sultanit ja Anthonit raputades, kuidas pilk  pilgu haaval nad uuesti reaalsusesse naasid. Oi mul oli hea meel, et nad taas meiega on. Muidugi oleks veelgi parem meel olnud, kui nende unelm oleks reaalsus olnud, kus  nad vabaks oleksid saanud.
           Kohe, kui mehe mürakatel pilt uuesti selge võtsime natuke kehakinnitust ning asusime mõõda šahte tagasi liikuma. Püüdsin Anthonilt teada saada, mis oli juhtunud ja miks ta tiigi kaldal kükitas.Ta ei osanud  ikka miskit tarka õelda. Keha olevat ise liikunud, kuid miks just sinna ei teadnud ka tema.