11 Päev -

          Meie esimene päev siin all koobastes on läbi. Õnneks ei olnudki siin nii hull, kui eeldasin. Muidugi välja arvata see tohutu mõlakas, kes mind peaegu manala teele saatnud oleks. Juttude ja oletuste põhjal võisin eeldada, et see koht on paksult täis kõikvõimalikke hingi ja hingetuid elukaid. Õnneks läks seekord hästi, kui nii saab selle olukorra kohta üldse õelda.

            Leidsin omale mõnusa puhkeaseme ja sättisin end teise eeskujul magama. Ega ma väga sügavalt magama jää, kuna siin all toimub miskit ja ma ei taha, et see miski või keski mind unepealt rappima hakkab nagu seda oli teistega tehtud. Ja olgem ausad, ega ükski unenägu, mida siin seni näinud olen ei  olnud selline, mille nimel tasuks sügavalt magama jääda. Üks jubedam, kui teine. Ei läinud ka seekord teisti.
          Ei mäletagi täpselt, mis seal juhtus, kuid ma eeldasin, et oleme sattunud hiigelkasvu Sultani unenäkku. Jookse, hüppa, uju, hoia, põika ja jumal tea, mida kõike pidi elus püsimiseks tegema. Tundsin end nagu noorsõdurina ellujäämiskursusel kusagil Siberi metsade vahel. Väga halb ja piinav oli näha oma kaaslasi suremas ja ise samal ajal täiesti võimetu neid kuidagigi aidata. Õnneks oli see kõik unes ja jääb loota, et reaalselt selliseid olukordi ette ei tule.

          Ärkasin selle peale ülesse, kui mu jõud rauges ja hetk peale Anthonit sügavikku kukkusin. Seest oli veel endiselt õõnes ja otsmik pingutusest märg. Kurat nagu saunast oleks ärganud.  Selle peale turgtas mulle pähe, et miks mitte võtta, üks korralik saun. Pilguga ringi käies hakkas mulle see mõte üha rohkem meeldima.Pilk püüdis nii kile, kive kui ka metalli. Kõik vajalik olemas - super! Hakkasingi pihta. Ei kulunud  kaua, kui sain karkassi valmis ja augugi maasse.Tunnen juba, kuidas see mõnus soojus mu kontidesse poeb ja uue elu neis äratab. Kurat, et õlut ei ole! Peab veiniga hakkama saama, parem ikka, kui mitte midagi.
            Samal ajal kui ma sauna ja ussi grilliga tegelesin märkas muidu eemalolev ja viltu  vaatav Sultan kedagi aiavärava taga liikumas. Vaatasin ka korra, kuid ei näinud kedagi ning veendusin, et ju siis nägi ta jälle oma isa või mõnd munka talle lehvitamas. Mõni aeg hiljem andis ka Anthon märku, et keegi ikkagi on seal. See tundus päris usaldusväärne info ja haarasin kiirelt relva välja. Astusime tasa ja targu ligi ning näe, oligi pikk elujõus mees, kes end Roderikuks nimetas. Hoidsin teda  kirbul, kuna seni ei olnud me kohanud ühtki elavat hinge, ega üldse kedagi, kes meid tappa ei püüdnud.
            Olen igasuguste uustulnukate suhtes väga kahtlev ja kahtlustav. Uus mees hakkas kohe kõike pärima ning meid süüdistama oma kaaslaste surmas. Selline tegevus tema poolt ei olnud kuigi meeldiv ja mulle vastuvõetav, seda enam, et ülekaal ja relvad olid meie pool. Kuid mõne aja pärast asi laabus ja saime korralikult jutule. Selgus, et Roderik on olnud sammuti kohalik vang, kes oma suguvõsa ja perekonna tõttu oli kohaliku pealiku viha alla langend ja leidnud otse tee siia põrgusse. Uus poiss oskas meile rääkida, mis meid siin all oodata võib. Kõneles Ida plokis elavatest raudmeestest ja läänekaares paikevast suurest kurjusest nagu seda siin igalpool vähe oleks.
             Roderikult info saadud ja ohutuks kuulutatud kutsusin mehed sauna, mille vastu kellegil miskt ei olnud. Oi, kui hea saun ikka on...mmmm! Ega siin pikka pidu pole. Kohe kui olime end kuivatanud alustasime oma plaanijärgse tegevusega. Nimelt liikuda kaaril lääne suunda jääva ventšahti otsingutega. Roderikule muidugi  see plaani osa ei meeldinud, kuna tema kaaslased, kes on selles suunas läinud pole naasnud või kui on, siis pole neil peas enam kõik korras olnud.  Vaatasime korra üksteisele otsa ja kehitasime õlgu, no jah, mis seal siis ikka ning hakkasime liikuma. Roderiku, kui põrgu põliselaniku panime salga ette teed juhatama.
              Alguses oli teekond koopani väga sujuv ja kindel, kuid mida lääne poole seda ebakindlamaks muutus Roderik ning nii mõnigi kord leidsime end olevat samas kohas, kus pool tundi tagasi. Selgus, et Raudne pole eales nii kaugele julgenud tulla. Samal ajal luges Anthon laagripealiku Igori telgist leitud esmapilgul täiesti arusaamatus keeles kirjutatud märkmikut. Ta oli jälle omas elemendis, nagu  ka siis, kui oma raamatukest uurib. Ühtäkki olid  platsis need samad ussid, kes grillituna meie hommikusöögi putru asendasid. Märkamatult varitsedes ootasin need raiped, et saaksin kontrolli meie mõistuse üle, kuid lootus on lollide lohutus nagu selgus. Nad suutsid küll Arabella ja Parteloci külge klammerduda, kuid mu käsi ei vääratanud ja lasin nad silmagi pilgutamata maha.
         
            Adrenaliin üles kõetud jätkasime oma teekonda koopa suunas. Tegime mõned ekslikud kõrvalpõiked, kuid lõpuks olime selle sünge koopasuu ees. Ega see vaatepilt kõikse mõnusam ole!  Arvestdaes veel, mida Roderik selle paiga kohta rääkis ning lisaks on siin  juba mõnda aega tunda, kuidas see paik mind seespidiselt rõhub. Astusime üksikud sammud, kui Roderik meid uuesti hoiatas. Nüüd tundus see kuidagi realistlikum ning otsuastasime selle peale ringkautsesse võtta ja seda viisi edasi liikuda. Loomulikult ei suutnud uljaspea Arabella meie plaanist kinni pidada ja keksles ees minema. Ega keegi väga enam taksitada ka püüdnud, pigem ootasime ärevusega, et mis nüüd juhtuma hakkab.
          Ja hakkaski juhtuma! Kaks meile tuttavat Kadunud Hinge leidsid tee meieni ning põhjus ikka endine - meid tappa ja rappida. See kuidas nad end seinast läbi veavad ajab mulle judinad peale, kuna see ei ole mitte vaimude sujuv liikumine vaid pigem valulik ja pingutatud pressimine.Seekordne hingedel katse jälle luhtus. Ei saanud nad ei Arabellat ega Sulatnit maha võetud, kes nende esmasteks sihtmärkideks olid. See lahing oli  kiire ja korralik, nii nagu mulle meeldib.
        Lõupuks jõudsime helini, mida olime juba mõnda aega kuulnud. Nagu eeldasime, siis hääl, mida kuulsime oli veemühin. Maaalune jõgi milleni jõudsime oli tohutu kiire vooluga. Vett pritsis kahte lehte. Jõe teist kalast ei näinud, kuna seda kattis paks ja tihe udu. Näha oli vaid logu rippsild ja väike nö paadisadam. Paadisadam oli nii ruutmeetri suurune, kus ilmselgelt puudusid meie jaoks mõned veesõidukid, et jõge ületada. Ega see tegelt hea mõte niikuinii poleks olnud. Platvormil oli kell ja kella juures silt "helista, et mind kutsuda". Kohe ei kippunud küll keegi seda helistama, kuid kui oli näha, et sild ei pruugi meid kanda, siis võttis Anton julguse rindu ja helistas seda. Olime valmis kõige halvemaks. Püssid, mõõgad ja noad välkusid, kuid selleks puudus põhjus- kedagi ei ilmunud kohale.
        Arabella meie hullunud pesamuna muidugi ei suutnud enam oodata ja kepsutas sillale, mis teda isegi kandis. Kui ta oli mõned sammud teinud ilmusid välja tohutu suured kärpsed, kes teda märgates silmnähtavalt erutusid. Seda muidugi põhjusel, et värske liha liikvel ja see  neile maitses. Arabella ning hiljem ka Parteloc vehkisid kätega ja laususid mõned sõnad, mille peale ründav kärpsepilv taandus ja laskis neil vabalt üle jalutada.
          Kuna kellukese helisatamise peale oodatavat paadimeest ei ilmunud otsustas ka Anthon üle minna. Ka tema lausus midagi ning hoidis oma pükse rihmast üleval, kuid tema liha järgi tundsid inimsööjakärpsed erilist  vajadust. Vehkis, mis ta vehkis, kuid lõpuks pidi ta neile allavanduma. Sama saatus ootas ka uut poissi, kes ei suutnud keskpaigastki edasi pääseda.
          Olukord ei tundunud kuidagi meie kasuks olevat, kui järsku oli ülevalt voolu näha mingit liikumist. Mööda tormist jõge liikus paadisadama suunas paat, mida imelikul kombel ei mõjutanud jõe vool. Lähenedes oli näha paati, milles seisis vilkuv mees, kes oma sõidukit toikaga edasi nügis.. Kiirelt haarasin relva järele ning olin valmis teda maha võtma, milleks puudus reaalne vajadus. Kuna kõik, mida see vana tahtis, oli kuld. Raha ja kullaga meil siin vanglas just priisata pole, mille tõttu me temaga ühist keelt ei leidnud ning sõit jäi seekord tegemata.
          Lootus tervelt üle jõe pääseda kadus koos vanamehega, kes paksu udumassi haistus. Sultan nägi juba vaimusilmas, kuidas kärpsed tema paljast ihu närima tulevad ning hiljem sellest tükke oma lastele viivad. Üle silla minek ei kuulnud kiilaka Sultani ühegi variandi hulka. Nuputasime natuke ja mulle turgatas pähe, et ehk on võimalik granaatidega see tohutu pilv laiali ajada või hoopiski surmata. Probleem jälle selles, et granaadid teisel pool ja Partelock keeldus tagasi tulemast. Ei jäänudki mul jälle muud üle, kui end proovile panna. Tõmbasin keebi lahtiselt selga ja pistsin punuma. Mul läks õnneks ja pääsesin teisele poole. Vahetasin oma püstoli granaatide vastu ning asusin oma plaani läbi viima. Plaan oli seni maani hea ning toestatav, kuni sai selgeks, et sellist hulka kärpseid me oma moonaga tappa ei suuda.   Loopisn küll 2 granaati ära, mis suretas vaid väikse osa loodetust.
          Mis nüüd siis saab? Aju genereeris igasugu variante, kuna keeldusin Sultanit saatuse hooleks jätma. Teades, kui armastav ta siinsetele elukatele olnud on. Riskantne see tundus, kuid pakkusin mürakale välja, et teen talle granaadiga kattetuld. Esmapilgul tundus see ka mulle väga kahtlane plaan, kuid paremat pähe ei turgatanud. Rääkisin talle plaanist, mille ta väikeste kõhklustega omaks võttis. Usun, et ta nõustus, kuna tema silm pole eales granaati, ega selle tegelikke tagajärgi varem näinud. Jooksime siis ükteise suunas. Rehkendasin välja viskekauguse ja lööklaine mõju ja jäin lootma, et mu silm ja käsi mind alt ei veaks. Läks õnneks ja Sultan pääses napilt, kuid kindlalt teisel poole. Minu üllatuseks tuli muidu omaette hoidev Sultan mind tänama. Minu jaoks oli see, vaid kirjutamata seadus, mida pean täitma. Muidugi on hea teada, et keegi on sulle teene võlgu.
         Jätsime vigastatud ohtusse paika kosuma nind liikusime ise Sultani ja Partelociga edasi. Jõudsime peagi väga kummalise kohani. Kõik vilkus ja oli kuidagi hõljuv ja hägune. Meenusid Raudse sõnad, et siin ei ole miski nii nagu tundub ning see, mis mujal väärtusetu on siin väärtuslik. Ega ma sellest siiani päristäpselt aru saa, kuid miskit on siin tõesti viltu. Mida kuradit see paadiga surmakutsar, siin selles neetud paigas,  kullaga peale hakkab. Sama kahtlane, kui kogus see lugu meie ümber oli müstiline mõne meetri kõrgune liivakell ruumi keskel ning surnud raudrüüdes mehed selle ees. Vedasin ettevaatlikult ühe raudmehe eemale, et teda uurida.
         Lähemalt uurides selgus, et tegemist ei ole päris maiste olenditega. Silmajärgi hinnates on nad väga vanad, kuna nede rüüd ja mõõgad olid roosteussi poolt hävitatud ning liha raudrüü seitega kokku kasvanud. Lipu ja sümbolite järgi oskasime arvata, et tegemist on esimese Mužarimi aegsete sõduritega, kes võitlesid küll inimkonna poolt. Nemad olid need, kes lõid kuripaha tagasi ja lukustasid ta. Miks nad siin on ei osanud keegi meist õelda, ega arvata. Laipade paigutuse järgi eeldasime, et mehed olid hukkunud liivakella kaitstes.
         Kuna aeg öötab siin all armutult meie kahjuks, siis võtsime julguse kokku ja otsustasime liivakella pöörata. Pareloc jäi meid koopasuule turvama. Sultan haaras kellast ja keeras seda. Niipea, kui ta seda tegi läks kõik mustaks. Ei jõudnud veel reageerima hakata, kui silmad tõid nähtavale tohutu hulga seni nähtud ja nägemata vaenlasei. Pilguga kiirelt üle käies fikseerisin ära nii Mužsarimi lapsed, Kadunud hinged (4tk), armsaks saanud hiigelkärpsed, Templi valvurid, vibumehed ning koleda liivakella mehe. Kohe sai selgeks, et kohalike pealik on "liivakella mees", kelle me Sultaniga ka kohe sihtmärgiks võtsime. Pikemalt mõtlemata avasin koleda mehe vastu tule. Samal ajal lõi Sulatis välja mässumeelne rusikakangelane, kes sööstis mõõka kõrvaleheites otse kohaliku pealiku kõri kallale. Jõudsin veel enne  mõned sihitud lasud teha, mis tabasid 100%-selt, kuid tulemus ümmargune null. Kuna tema oskus aega enda kasuks keerata tühistas minu tekitatud kahju ja seda hetkega ning ise samal ajal juba uues kohas uusi tegusi tegemas. Üllataval kombel pääses Sultan talle ligi ning jagas nägu rõõmust kõkutamas hoope. Kuid ei kestnud see rõõm tal kaua. Kohe varsti, kui Kadunud Hinged tema paljast ihu ja tuules lehvivat seelikut märkasid võtsid nad Sulatni mõistuse üle ja mehemürakas vajus kui surnu maha. Kohe kui olin lasud teinud oli minu jalge alune täis väikseid tüütud nukukesi. Pääsesin neist tänu granaadile, kuid kohe tabas mind tohutu noolerahe ja liivekella mehe hoop kuklasse. Põmm ja pilt taskus.
           Ärgates olime samas ruumis tagasi, kuid enam ei olnud ühtki kolli peale surnud raudmeeste. Parteloc oli Sultani juures, kes end juba vaikselt ülesse oli ajanud. Väga kummaline.