Ajasin end püsti, mille peale tundsin kummalist valu peas. Vaatasin liivakella suunas ja lootsin, et see kell jääb nüüd päris pikalt sellesse asendisse, kus see hetkel on . Ei mina taha neid elukaid enam näha. Kohe, kui Sultan oli ka pildi ette saanud, läksime tagasi silla juurde, kus meid ootasid sinna puhkama jäänud Anthon ja Arabella. Rääkisime neile meie ebarealistlikust võitlusest ja sellest, kui haledalt me seal lüüa saime. Anthon oli vahepeal kokku kogunud mõned Verekoid ja neid põhjalikult nii seest kui väljast uurinud. Kohe kui kuulis, et leidsime surnud Raudmehed oli teda raske tagasi hoida, et neid kohe uurima ei jookseks.
Et asjast paremat pilti luua võtsimegi 20 minutilis teekonna mööda hämarat koobast ette, et minna uurima raudmehi ja nende lugu. Minule üllatusena ei suutnud Anthon midagi suurt ja uut päevavalgele tuua. Olime valmis lahkuma, kui kellegil tuli idee kella uuesti keerata.. Esailagne reageering oli küll väga tõrges. Millisest osast me jutust nüüd aru ei saadud, kui rääkisime, mis meid seal sees ees ootab!?! Väikese arutelu tulemusena leidsime, et tegelikult ei olegi see nii halb mõte. Meid on nüüd rohkem ning minul ja Sultanil veri endiselt extasist keeb, mis meid kiiremalt ja võibolla ka osavamalt liigutama paneb. Ei jõudnud detailset plaani paika panna, kui Arabella poole kõrvaga kuulis, et oleme lahingu poolt ja juba keeras liivakella.
Vana tuttav pimedus võttis meid enda võimusesse, mille järel kuulsime mõirgeid ja muid elukatele kohaseid koledaid helisi. Nähtavuse paranedes otsisin kiirelt ülesse lapsnukud, et neid granaadiga kostitada. Ideaalne õnnestumine, vähemalt nii ma algselt arvasin. Lahing oli juba täis hoos, kui avastasin end uuesti granaati heitmas. Meelte segadus ja kuklasse hingav kole Ajasööstur suutsid mind niipalju segada, et uus vise peaaaegu ebaõnnestus täielikult. Õnneks sain loota oma täpsele laskekäele. Vilunult kiire liigutusega haarasin vöölt UZI ja tulistasin veel enne, kui plahvatuses purunenud killud jõudsid maapinda puudutada.
Kõik järgnev tundus kui aastate pikkune, kuigi kestis vaid mõned minutid. Adrenaliin möllas ja silmis kees viha kõige ja kõigi elundite vastu. Ei läinud kaua, kui Sultan langes, kes oli ümber piiratud jõllitavatest Hingedest, mõõkadega vehkivatest Vaimu Vampiiridest ning ledavatest Verekoidest. Vaene mees on kui veri näljastele haidele, kes kõi kohalikud elajad enda peale tõmbab. Mõned sekundid hiljem, kui Sultani elutukeha maas vedeles oli sama seltskond kõik Antoni kraes, kes samuti kaua vastu ei pidanud. Mees oli füüsiliselt küll väga võimekas. Põikles, kui noor põder tema suunast lastud ammunoolte eest, kuid Vaimude jõletu pilgu eest ei olnud ka temal pääsu. Õnneks ei saanud sama õelda Vampiiride kohta, kellest 2 langes oma meeste noolte läbi.
Järele olin jäänud mina, Parteloc ja Arabella. Lootus sellest lahingust elusana välja tulla kahanes iga sekundiga, arvestades, et peale minu ei võidelnud vastastega enam keegi. Tegin, mis suutsin. Selliseid haake, pöördelt laske, ukeemisi, põikeid ja veel muid vigureid, millega lahingus hakkama sain ei osanud ma enam oma vananevalt kehalt loota. Minutikese olin seal vapralt vastu pidanud, kui korraga käis mu kõrval tohutu pauk ja minu poole sööstis hulk relvastatud Raudmehi. Tähelepanu langes ning, kui keerasin pilgu ette, nägin juba silmanurgast minu suunas tulevat oda. Sellele reageerida enam ei jõudnu, kuna jaoks oli otsas. Sulgesin silmad, et surm vastu võtta, kui korraga kuulsin, kuidas oda tabas minu ees midagi metallset. Raudmehed, kes ähvardavalt mulle peale jooksid olid meile hoopis appi tõtanud, kellest üks võttis mulle kuuluva löögi enda peale ning silmapilkselt loojakarja sai. Selline eneseoheverdus ei saa minu poolt tähelepanuta jääda. Leidsin endas uue elujõu, et võitlust jätkata. Nüüd asusid nii Parteloc, kui ka Araballe tegudele. Paretlocil tundus olevat mingi isiklik viha Hingede vastu, kuna "käsu" peale järgneda Arabellale ja maha nottida Templi Valvurid ja hinged minu hooleks jätta, ei teinud ta väljagi. Kiirete ja täpsete löökidega suutis ta 6-st Vaimust kaks hetkega surmata ja mõnda vigastada. Partelociga õlg õlakõrval võideldes ei tekkinud hetkekski tunnet, et selle mehe peale ei saa loota. Tema mõõgakäsitlus andis küll kohati natuke soovida, kuid arvestades, millal ta seda õppima hakkas, siis tulemus ei olnud üldse paha. Haarasin Parteloci seljalt laetud relva ja lasin kahele Hingele kuulid silme vahele. Tundus juba, et oleme seda lahingut võitmas. Keerasin pilgu Paretlocile ja samal ajal sai viimane Ajsöösturilt korraliku lihahaava rindkeresse. Iga teine oleks selle peale ägisedes maha jäänud, kuid tema ajas end mõõga najal püsti ja lõi teda jõllitava Hinge ühe hoobiga pooleks. Jõud tema kehas oli otsas, mille tõttu ei suutnud ta ühegi nool eest põigelda, mis teda tabas. Noolerahe mattis ta enda alla.
Jooksin Ajasöösturi suunas. Tulistasin teda paar korda südame piirkonda, lõin noa kõrri ning rebisin selle sealt robustselt välja, et tekitatud kahju oleks võimalikult suur, kuid tulemus nagu eelmiselgi korral ümmargune null. Tema ajas rände oskused on meie relvade ja oskuste jaoks liialt tugevad. Nüüd oli kuulda ka Arabella esimesi laske. Tubli tüdruk hiilis Templi Valvurite seljataha ning lasi tuima näoga kahele kuuli pähe. See, mis neile kahele lausle järgnes oli muidugi julm. Ajasööstur ja 4 alles jäänud Templivalvurit jagasid hoope, nii kuis jäksasid. Enna kui ma kohale jõudsin olid tema eluküünal kustutatud. suutsin mõne lasu ja noahoobiga järelejäänud Valvurid surmata, kuid see meie probleemi ei lahendanud. Püüdsin erinevate relvade ja erinevaid kahaosi tabades Ajasöösturit maha võtta, kuid kõik minu katsed ebaõnnestusid. Lootuses leida koopavast, kus raudmehed välja jooksid mingitki abi või võimalust Ajasööstur tappa lõpetas käimasolnud lahingu sootuks.
Kurta, ma olin vihane! Ma tundsin, et olin seekord temast kõvasti üle. Ma oleks pidanud ta tapma! Ta oleks pidanud surma saama! Kurat! Kurat! Ma lähen tagasi ja võtan ta maha ütlesin teistele. Ma olin valmis juba kella keerama, kui Anthon ja Sultan mu katkestasid. Rääkisin neile, mis lõpus juhtus ning miks lahing katkes. Nad olid üsna kindel minu juttu kuuldes, et tava relvadega teda tappa pole võimalik. See tundus loogiline, sest nende hoopide ja laskude peale oleks iga teine vastane pidanud langema. Vangutasin selle peale pead ja vimm minu sees hakkas vaikselt vaibuma. Kuradi maagia!
Kuna väsimus hakkab võimust võtma ning exstasi pohmelus viis moraali alla, siis asusime tagasi laagriplatsi suunas. Enne tuli ületada sild, mida kaitsevad või lihtsalt varitsvad värsket liha kärpse taolised Verekoid. Parteloc läks laulva kergusega sillast üle. Ma ei oodanud ka kaua. Võtsin hoogu ja lidusid, nii kuis sain. Mõned koiliblikad said selle mille järgi tulid - esialgu tükikese liha, mille järel külma tera maitsta. Anthoni teekond nii valutult ei läinud. Päris korralik parv oli kohtai ta ümber ja peal. Napilt, kuid siiski kindlalt pääses ta üle silla. Oli näha, et koid võtsid peaaegu kõik, mis mehel sees oli. Kuna Koid olid oma lennu struktuuri ja ründe taktikat muutnud, siis oli mul raske või isegi suht võimatu ületulijaid püstoliga turvata. Hoides ära omade vigastamise, hoidsin püssi töötuna. Sultan, kes kohalike elanike lemmik on, ei suutnud tohtu suurele parvele vastu panna. Vehkis ja tappis, kuni viimaks tema ramm lihtsalt lakkas. Seekord said Koid temast jagu.
Koobastikus, mida mööda laagriplatsini vantsisime, ei suuda ma leida ühtki kindlat orientiiri, mille järgi punktist A punkti B ohutult liikuda. Ikka ja jälle avastasin end teisi vales suunas juhatamas. Kuid lõpuks jõudsime siiski elusatena tagasi laagrisse, kus ka Sultan lõpuks silmad avas. Rõõm oli teda jälle meiega näha.
Kui teised end juba vaikselt pikutama sättisid otsisin mina kõikvõimalike kolisevaid asju. Sättsin need väravale nii, et oleks kuulda, kui keegi peaks selle avama. Asi korda aetud võtsin veesilmast lonksu juua ning sättisn end ka puhkeasendisse. Ülesse tühjusesse vahtides ja omi ilusaid mõtteid mõeldes märkasin, et Partelock uurib ja nagu otsiks midagi. Uudsihimu sai minust võitu ning ajasin oma väsinud kondid püsti ja astusin tema juurde. Teada saades, et ta konrollib, ega kusagil rohkem mõnd salajast sissepääsu ei ole. Kuna see on meil seni tõesti täiesti tegemata jäänud, siis hinnates milline turvaauk, see on, siis lõin Partelociga kampa. Ei läinud kaua, kui leidsin ühe telgi tagant varjatud koopa suu. Kutsusime kõik kokku ning sisenesime ettevaatlikult ruumi.
Koobas, kuhu jõudsime oli keskmise toa suurune, mille sinu katsid kõikvõimalikud pikdid ja kirjakesed. Ruumi keskel vaip, mille ümber 12 küünalt. Uurisime pilte käekirju ja kira sisusi, et saada teada, mis ruumiga on tegemist. Väga targemaks ei saanud. Olime lahkumas, kui märkasime väljapääsu kohal kirja:
KUI OLED JÕUDNUD SINNA KOHTA
VALGUSTA KAASLASTELE OMA UNISTUSED
JA UNIVERSUM JABAB SULLE OMA JÕU.
Mida rohkem me seda uurisime, seda rohkem meile tundus, et see ei ole niisama kiri seal. Ei olnud ka sõnde ja lause osade asetus niisama. Mõnda aega uurides ja mõtteid vahetades jõudsime selgusele, et määravaks on selles mõistukirjas sõna "valgustamine" ja 5 lauseosa tähtsus ning nende asetus.
Sättiseme endid vastavalt kirjaasetusele, ehk 4 kaaslast liikusid laagri nurka ja Arabella jäi keskel. Kirjutas oma unistuse paberile ja valgustas seda. Mitte midagi ei juhtunud. kordasime katset, kuid nüüd kirjutasime iga üks oma unistuse ning valgustasime seda. Nüüd läks lahti tohutu värvide ja valguse mäng. Lõputust pimedusest laskus alla poole valgusvihk, mis tekitas minus tohututult positiivseid emotsioone. Unustasin kõik halva meie ümber ja nagin end kodus poja ja Ingaga. See oli üle pika aja üks ilus hetk.
Kaugeltki kõigis ei avanud univesrumi valgus oma jõudu. Pareloc ja Arabella ei näinud tekkivas valguse mängus midagi muud kui lillakat udu. Kõik tundub nende jaoks nii tühine. Kuid Anthon, kes muidu oleks kindlasti osanud sellest rõõmutunda, oli oma märkmete lugemisega nii usinas, et lahkus meile teatamata laagriplatsilt. Kui seda markasime hakkasime teda kiirelt otsima. Leidsime ta väravate tagant koopas, kus ta midagi vahtis. Meid nähes oli üllatunud, et me teda otsime.. Midagi on siin kahtlast! Miski siin ei klapi. Uurisin Anthoni ilmeid ja tema käitumist, kuid pealtnäha oleks nagu kõik korras. Aga sisetunne ütleb, et ei ole.
Oh uneaeg, oh uneaeg, milla sina tuled?! Keha on väsinud, kuid und ei tule. See, mida seal valguses nägin, võiks kesta igavesti. Suuremat muret tekitas mulle hoopis Anthon oma käitumisega. Mis jama ta endale selle mäkmiku lugemisega kaasa tõi? Loodame, et teda ei taba sama saatus, mida mind, kui Mužarimi piibliks osutunud kirjatükki sirvisin.
Ei jõuagi enam neid unenägusi, mida siin põrgupõhjas näen kuidagi kiruda. Olime sattunud üheskoos Parteloci mineviku maailma ja saanud osa ühest tema kättemaksu tseenist. Korduvate katsetega püüdsime unenäes meid tapma tulnud Partelocile selgeks teha, kes me oleme ja kust me tuleme. Kuna olime kehastunud ühtedeks munkadeks, kes kunagi olid tapnud tema kallima Galina, siis ostus temaga ühist keelt leida suhtleiselt keeruliseks. Kasutades oma psüholoogilisi teadmisi, siis õnnestus minu kehastatud mungal talle selgitada hetke seisu, mis kokkuvõttes ei osutunud õigeks tegevuseks nind kõik kordus taas. See kordus seni, kuni otsustsime Parteloci lihtsalt maha lüüa. See meil ei õnnestunud, kuid idee talle vastu hakata oli "õige", siis sellega lõppesid ka meie piinad.
Ärgates ei olnud tegelikkus kaugeldki parem. Anthon, kes eelmisel õhtul kahtlaselt käitus oli jäljetult kadunud. Arabella ja Sultan käitusid imelikult. Ainult Parteloc oli endine, vähemalt mulle tundub nii. Küsides Sultanilt, ega ta märganud, kuhu Anthon läks vaatas ta mulle koos Arabellaga otsa nagu viimasel idioodile ning küsis: "kas minuga on kõik korras?". Ma ei saanud temast kohe aru ning küsisin, et uuesti, kus Anthon on. Selle peale viitasid mõlemad ühte suunda, et näe istub seal. Kus, mis?? Jätsin nad sinnapaika ja küsisin igaksjuhuks Partelocilt, et kas viimane ka näeb "seal" Anthonit. Vastuseks sain loogiliselt kõlava "ei".
No mis nüüd siis saab? Nende kahega enam ju "luurele" minna saa.
No comments:
Post a Comment