Oi kurja, kui tüütud need šahtid ikka on. Ei ole küll ilus mõelda ega õelda, aga seal all on parem. Jõudsime lõpuks koos äsja surmakutsarile kätt pakkunud Sultani ja Anthoniga tuttavasse turvaruumi, kus meid pikkisilmi oodati. Kõigil oli hea meel näha, et me kõik jälle ühist keelt räägime.
Istusin maha ja võtsin natuke aega, et mõelda, mis õigupoolest viimase päevaga juhtunud on. Inimelu on ikka nii habras. Pauk võib oodata meid sealt, kust me ei ooota ja siis, kui seda kõige vähem karta oskame. Mida rohkem selle peale mõtlesin, seda suurem vajadus oli mul kirjutada kiri, mis minu hukkumise korral minu naise ja lapseni jõuaks. Peale poole tunnist kribamist olin omadega valmis saanud. Palusin Lucindal seda kirja endaga kaasas kanda ning kõige halvema tsenaariumi korral see kiri minu lähedastele toimetada. Andsin Lucindale võimaluse sama teha. Ta ei suutnud väsimuse tõttu midagi kirja panna, kuid see mõte meeldis talle. Me ei tea, mis juhtub homme, me isegi ei tea, mis juhtub tunni pärast, seetõttu küsisin Lucinda vanemate kontaktid, et nendega õnnetuse korral ühendust võtta ja selgitada tegelikku olukorda.
Püüdsin ka Anthoniga kontakti luua, kuid mees oli veelgi rohem omas elemendis kui tavaliselt. Kössitas ja kritseldas meeleheitlikult midagi. Ei teinud must väljagi. Mis seal siis ikka, eks tal oleka karm katsumus seljataga. Mõne aja pärast tõusis mees püsti ja astus Parteloci juurde ja tänas teda oma elu päästmise eest ja surus kätt. Mulle jäi silma, et see ei olnud tavaline käepigistus. Mu aimdus oli õige. Ta tuli ka minu juurde ja pistis häid sõnu lausudes käe pihku, mille sees oli peidetud paberi lipik. Silmist suutsin välja lugeda, et see midagi tähtsat. Sama protseduuri kordas ta iga meie kaaslase juures. Lõpuks, kui kõik olid kirja läbi lugenud ja oma relvi poleerima hakkasid ning ootava pilgud mulle suunasid, leidsin et on ka aeg see läbi lugeda. Varjatult püüdsin seda teha. Imestus oli suur, kui nägin selles hoiatust meie kukil istuvatest nähtamatutest olenditest. Peale seda järgnes päris korralik mõistujutt selle üle, mida me nüüd tegema peame. Läbi lillede ja ridade vahelt suutsime välja lugeda, et peame teesklema magamis.
Lucinda seda ei suutnud, kuna tundis end lihtsalt liiga väsinuna. Anthon, kes pidi meie und valvama jääma, sättis end tema kõrvale mõõk ründevalmis. Minul ja Partelocil õnnestus Vaimu Vampiirid ära lollitada. Sultan küll püüdis, kuid kas ärevusest või millestki muust ta siiski piilus aegaajalt ühe silmaga, kas keegi on teda ründamas, mis talle ka valusalt kätte maksis.
"Rünnakule" karjus Anthon. Avasin silmad, kuid endiselt ei näinud midagi. Paugutasin igas suunas püssi, lootuses kedagi tabada. Järjekordselt 3 mööda ja neljas pihtas. Meie õnneks muutuvad Vampiirid nähtavaks, kui neid on korra tabatud. Hiljem selgus, et nad muutuvad nähtavaks, vaid neile, kes on suutnud neid mingilgi moel kahjustada. Hakkasin end kiirel püsti ajama ning nägin, kuidas üks vampiiridest oli rünnaku just lõpetanud ja tõmbas Sultani kõrist mõõga välja. See ajas mind tohutult marru. Nagu mõne ergutava aine mjul ajasin end välkkiirelt püsti ning lõin mind rünnata püüdnud vampiirile noa rindu. Tõmbasin ta enda poole ning surusin berate raua talle silmade vahele ja klõpsutasin päästikut seni, kuni seal enam ühtki pauku ei kõlanud. Aju, kui neil selle kohapeal see on, lendas kaarega laiali. Nähes Parteloci täiesti vales suunas mõõgaga vehkimas sain aru, et tema küll oma vastast ei näe. Jooksu pealt jõudsin veel fikseerida, kuidas Anthon Lucindat kaitstes ühest oma Laanetera läbi torkas. Paterloc aina rapsi, kuid kõik tulutult. Jõudsin teda ründava vampiiri selja taha. Haarasin talt kõrist kinni ning jõuliste lõõkidega surusin oma noa mitu korda ta ribide vahele. Tundsin, kuidas tema kehast hakkas jõud otsa saama. Keerasin ta veel ümber ja kiirete löökidega tabasin teda südamesse. Otsisin järgmist, kuid õnneks oli Anthon just viimase Vampiiri löögi eest põigelnud ja tagant kätt mõõgaga tast läbi tulnud, niiet ühest sai 2. Minus oli tohutu viha. Kuradi tõpra nahad, tulevad unepealt meist toituma. Käisin kõik ükshaaval läbi ja lõikasin kõrid läbi ning takkatipuks panin paar pauku jalaga. Sultanil läks õnneks jälle, kuna Vampiir ei olnud teda korralikult tabanud. Mees kaotas, küll palju verd ja pildi silme eest, kuid varsti oli ta jälle meiega.
Hommik on õhtust targem. Meie puhul oleks vist õigem öelda, et puhanuna on lihtsalt parem. Meil pole õrna aimugi, mis kell tegelikult on. Ka minu päris täpne sisemine kell on täitsa sassis. Heitsime magama.
Ärgates olime kõik jälle timmis. Sõime, mis kätte juhtus ja arutasime plaane. Läbi käis mõte, et peaks läbi kammima kaardil näidatavaid ruume, et leida mõni relvakamber. Domineerivaks jäi siiski plaan minna alla põrgusse ja teha väike luureretk idabokki. Kuna meie esmaseks eesmärgiks on leida väljapääs, mille takistuseks oli püha relv, mida lootsime leida Raudmeeste külast.
Hakkasime liikuma. Kui olime jõudnud tagasi alla põrgusse ja peaegu seljatanud järve, millest korra välja kargas Kondipurustaja jäi Lucindale vees midagi silma. Kui kuulsin, et "oota, ma näen midagi seal vees" käis mu kerest tohutu vibra läbi. Tundsin hetkeks, kuidas mu roided jälle järele andsid. Seekord seal siiski kedagi ei olnud, vaid miskit oli ta seal näinud või tundnud. Hüppasin vette. Sukeldsin näidatud kohas ja leidsin sealt kaugustesse ulatuva veealuse käigu. Otsustasime seda mitte lähemalt uurida.
Mõned tunnid ida poole vantsides jõudsime tohutu lossini. Ümber lossi jalutasid Raudmeeste salgad. Olime veendunud, et Roderik ei liialdanud, kui ütles, et seal neid tuhandeid. Kuid sellist lossi ei osanud meist keegi oodata. Mööda käike luurates suutsime teha lossile tiiru ümber. Selle käigus leidsime 2 sissepääsu, kuid mitte ühtegi akent. Üks sissepääs oli nähtav, kuid teise leidmiseks kulus meil parajalt aega, kuna tegemist oli peidetud uksega.
Suure ettevaatlikusega lähenesime lossile. Lucinda, kes kõikvõimalike salauksi avada oskab avas ka eesseisva meile. Ukse taga laiutas pikk, pime ja kitsas lõputuna näiv tunnel. Pimeduse lõpus oli tupik, mille avamisega sai Lucinda jälle suurepäraselt hakkama. Need koridorid ja saalid, mis meie ees avanesid olid kolossaalsed. Hakkasime mööda neid koridore pead laiali jooksma. See ei tundunud väga hea idee olevat, kuna arvestades lossi mõõtmeid ei suudaks me sellise tegevusega leida ühtki maagilist relva, ega hiljem ka väljapääsu. Olles jälle ühe suurema saali keskel ja valides suunda, jäi mulle silma seinale joonistatud maja plaan. Kritseldasin selle ülesse ja märgistasin ära, kuhu jääb pealiku ruum, relva - ja hauakamber. Mina tundsin huvi muidugi kohe relvakambri vastu, kuid minu õnnetuseks jäi see meist väga kaugele. Jäime oma plaani juurde, ära tuua hauakambrist püharelv. Müütide või teadupärast oskas Sultan õelda, et hauakambrisse on alati ka teine pääs, kuid selle kasutamiseks vajame me võtit, mis suure tõenäosusega asub kuninga kambris. Ei jäänudki muud üle, kui liikuma hakata. Kuna käike ja hargnemisi oli tohutult, siis tuli liikuda eriti ettevaatlikult ja tähelepanelikult, et me mõne Raudmeeste kamba otsa ei jookseks.
Eelnevalt leppisime kokku, et siin ei ole mõtet vastupanu osutada, kuna kohe kui meid tabatakse puhutakse pasunat ja Raudmehi koguneb kümneid ja kümneid. Kõik peavad töötama ühise eesmärgi nimel, milleks on püha relva kättesaamine. Seda ka siis, kui peame üksteisest lahku minema. Pidevalt joostes ja varjudes jäi Parteloc lõpuks kadunuks. Lootsime, et temaga midagi ei juhtunud, kuid pidime oma teekonda jätkama.
Lõpuks jõudsime Kuninga ruumini, mida valvas üksik Raudmees. Varjusime lähedal olevasse koristusruumi ja arutasime plaani, kuidas temast mööda minna või kuidas ta maha võtta. Otse peale minna ei saanud, kuna, siis oleks ta kohale kutsunud teised valvurid, mis tähendaks missiooni nurjumist ja arvatavasti ka meie hukku. Äkitselt ütles Sultan, et tal on plaan. Nimelt oskab ta paari trikki, millega Raudmehe tähelepanu tõmmata. Kasutades oma oskust saata hääletuid sõnumeid ja telepaatilist koputust, oli meil plaan olemas. Sultan alustas oma woo-doo liigutuste ja sõnade lugemisega. Plaan õnnestus. Valvur hakkas kihelema ja astus peagi kuninga ruumi sisse. Sööstsin kõige ees nii kiiresti kui suutsin. Keegi minu taga koperdas ja tekitas kuuldava heli, mille peale valvur enne minu kohale jõudmist ümber keeras ning mind märkas. Ma olin arvestanud, et haaran iga hetk tal seljatagant kinni, kuid tal õnnestus eest ära astuda ja mulle küünarnukiga mööda pead virutada. Kukkusin sinna samasse maha. Valvur oli juba pasunat puhumas, kui Lucinda jõuga ta maha murdis. Püüdsime kohalikuga kontati saada ja selgitada talle, et ka meie Muzarimi vastu võitleme, kuid Raudmees jäi oma põhimõtetele kindlaks. Kuni lõpuni välja uskus, et me oleme vaenlased ja meid tuleb tappa. Tuba läbiotsides, leidsime vajaliku võtme ja hulgim hõbemünte. Raudmehe hukkasime ja peitsime koristusruumi.
1/3 plaanist tehtud. Hauakambrisse jõudmiseks valisime kõrval tee, milleks oli käik läbi palvesaali, mis paiknes otse hauakambri kõrval. Saali sisse astudes leidsime eest ühe põlvitava rüütli, kelle kindluse mõttes kustutasime. Palvesaali nurgas oli luuk, mille võti meil olemas oli. kitsas käik viis meid lõpus hauakambrini. Kamber ei olnud väga suur. Neljas nurgas oli mõõkadega mehe kujud ja ruumi keskel lamav mees, kes olevat olnud Raudmeeste kuningas. Lamava mehe rinnalt leidsimegi lõpuks, selle mille järele me siia tulime.
2/3 esialgsest plaanist täidetud. nüüd jäi üle vaid siit neetud paigast elusalt minema saada. Ma käisin nii kaua kaaslastele peale, kuni nad oli lõpuks valmis minuga ka relvakambri üle vaatama. Tee selleni tundus eriti pikk. Mööda koridore edasi liikudes jõudsime trepini, mille all oli 2 valvurit meie edasipääsu takistamas. Meil ei jäänud muud midagi üle, kui ma pidin minema peibutiseks ja nende tähelepanu enda peale tõmbama, et Sultan ja Lucinda ohutult mööda pääseksid. Pidin mitmeid kordi jänest mängima, kuni lõpuks tekkis ristmiku peal olukord, mil kedagi kusagilt ei tulnud. Relvakambrisse tulek tasus end ära. Lucinda sai turvise ja võimsa lahinghaamri. Sultan krabas omale väikese sõjakirve ja jalutuskepi taolise saua, mis samuti päris korralikuks tapariistaks osutus. Ma leidsin veel kurja kuulutava raudrüü, mille ma Anthoni tarbeks ajutiselt endale selga ajasin. Kohmaks ta oli, kuid välimust vaadates võis arvata, et tegemist on väärt kraamiga.
Nüüd jäi sooritada edukale tulemusele viimane kolmandik esialgsest plaanist. Kahjuks see nii edukalt ei lõppenud. Püüdsime meile tuutava kahe trepi valvuriga sama plaani kasutada, kuid Sultan muutus peale kolmandat katset kärsituks ja lipsas vasakule vaatamata trepile. See oli kohutav viga, kuna sealt lähenesid jooksusammul 20-ne pealine raudmeeste salk, kes Sultanit märkasid ja pika tagaajamise peale kätte said. Olime jäänud Lucindaga oma pead. Nüüd veelgi ettevaatlikumalt liikudes leidsime tee väljapääsuni ja sealt laagriplatsini.
Kogu teekonna jooksul lootsin leida nii Sultanit kui ka Parteloci. Minu lootused olid juba kadumas, kui ühtäkki nägin kedagi mööda rägastikku lonkimas. See oli Parteloc, kes oli vaese omaks pekstud ja surnute sekka visatud. Tund pärast meie laagrisse jõudmist astus ka verine Sultan väravate vaelt sisse. Kamp oli jälle koos.
No comments:
Post a Comment