Napilt, kuid siiski kindlalt olime pääsenud Raudmeeste kindlusest. Näinud, et kõik sinna sisenenud olid elusalt tagasi laagriplatsil, oli uni kiire tulema. Ma ei tea, millest see tuli, kuid ärgates ei olnud mul väga hea olla. Päeva esimene pool möödsu minust kui linnutiivul. Pilt oli taas selge, kui astusin järjekordselt Verekoidest kubisevale rippsillale.
Andsin jalgadele valu. Ei mina taha nendega seal sillal puid ja maid jagama hakata. Mõni suutis end küll kinni haakida, kuid sellest hoolimata pingutasin lõpuni. Parteloc ootas mind juba ees ja tervitas lõbusalt. Järgmisena pidid üle tulema koide lemmikus saanud Anthon ja kõigi lemmik Sultan. Anthon oli vahepeal omale selga ajanud uue uhke raudrüü, mille olin tema tarbeks lossist kaasa vedanud. Midagi pole õelda, see sobib talle nagu valatult. Ei tea, kas raudrüü oli põhjuseks, aga Anthon marssis ilma suurema probleemita üle. Koipilv tema ümber oli kohati päris korralik, kuid väga täpsete torgetega tappis teda tüütama tulnud koid.
Sultani päästis seekord lossist leitud vasar, mida ta meeleheitlikult peakohal keerutas. See tekitas päris korraliku lööklaine, millest koidel läbi surumine oli vaevalik. Korra või paar pidi mees hoogu maha võtma, et koisid tõrjuda, kuid lõpp hea kõik hea. Kõige vaevalisemalt sai üle Arabella. Ei tea, kuidas ta seda suudab? Näha oli, kuis putakuad teda närisid, kuid Arabella silm ka ei pilkunud selle jama peale.
Meil olid seekord kõik eeldused, et "liivakella lahing" võita. Motivatsioon oli kõrge ja ootused veelgi suuremad. Me olime oma varustust tublisti parandanud ja kahest eelmisest lahingust tublisti õppinud. Veel enne kui kella kaareti tegid kõik veel viimased ettevalmistused. Minu ja Parteloci ettevalmistus piirdus paari õla ja randmeringiga. Professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka oma lahingvarustuse. Anthon lausus jällegi mingeid nõia sõnu ja vehkis natuke kätega. Lootsin väga, et sellest on talle abi, kuna tema on ainuke, kes saab meid sellest lahingust võitjatena välja tuua. See, millega sai hakkama Sultan, pani mind hetkeks täitsa imestama. Ta vehiks ka midagu umisedes liivakella poole kätega ja lõpuks lõikas endale sisse, et saada paar tilka verd. Nii pea, kui veri vette langes tekkisid tema ümber veel 5 Sultanit. Veel enne kui jõudsin midagi küsida, keerutas liivakella kärsitu Arabella.
Pimedus, mis meid järjekordselt enda alla mattis ei ehmatanud ega kohutanud mind enam, kuna kõik oli tuttav ja teada. Nägijaks saades kasutasin oma vana taktikat, milleks oli esmalt hävitada Mužarimi lapsed. Ei hakanud riskima, kuna kõik lootused olid pandud sellele lahingule, siis ei hoidnud ma granaatidega kokku. Üksteise järel heitsin juba valmis võetud granaadid portselanist nukkude poole. Algus läks hästi ja nukud said hukka. Järgnev käis kõik nii kiiresti. Nagu tellimuse peale võtsid enamus vastastest oma sihtmärgiks Sultani. Õnneks oli seekord teda vähekene rohkem, nii 5 korda rohkem. Hiljem selgus, et kloonidest on vaid kasu, kui vastane valib korduvalt päris Sultani asemel tema teisiku. Selles lahingus suutsid vastsed valida meile sobiva Sultani. Iga natukese ajatagant oli häha, kuidas haamrist tekitatud lööklaine keskelt üksteise järel mehemüraka kloonid kadusod. Oli näha, et ei olnud ka hingetud teisikud Kadunud Hingedele mingi vastane. Juba hetkelisest jõllitamisest kadus viimane kus see ja teine.
Samal ajal, kui vastased Sultani ümber kogunesid, hiilis Arabella lootuses, et teda jällegi ei märgata Templivalvurite selja taha. Püüdis korrata eemises lahingus toimunut. Tabas ka seekord ühte, kuid selle peale pöörasid nad end ümber ja paljastasid mõõgad. Arabella, kelle ilme selle peale karvavõrdki ei muutunud lasi lähenevaid vastaseid, kuni mõõgad tema vääti keha läbistasid. Olime kaotanud ühe oma kaaslastest.
Anthon, kes nägi välja nagu tuttuus esimese Mužarimi aegne Raudmees astus julgel sammul kohe Ajasöösturi suunas, kuna tema kandis mõõka, mis ainsana koleda eluka alistada suudab. Mõõk võis küll püha ja võimas olla, kuid sellega võitlemine ei tundunud veel Anthonil käpas olevat, kuna mõned üksikud löögid suutis ta lõpetada enne, kui Ajasööstur teda oma odaga takistas. Anthoni kehas oli märgata juba väsimuse märke. Ei mäletagi, kas ta kutsus appi või märkas hädas sõpra ka Parteloc, kes võitluse Hingedega, keda ta oli juba korralikult rappinud, pooleli jättis ja meie Raudmehele appi tõttas. Jättes ülejäänud Hingede saatuse minu otsustada.
Tegin kõik, mis suutsin, et maha võtta Hinged, kes on meile seni kõige rohkem kannatusi toonud. Loobusin järjekordselt kaugelt püssi paugutamisest ja sukeldusin nuga vehkides vaenlaste keskle. Olen selle ajaga suutnud omandada tehnika ja viliumuse, mis kustutab kõige paremini siinseid elukaid. Nagu isa mulle alati õpetas, siis peale pauku võiks alati nii profülaktika mõttes ka noaga vastase elutähtsad organid või sooned läbi torgata. Parem karta, kui kahetseda, kuna kunagi ei või teda, kas esmapilgul surnuks tunnistatud vaelane ka seda tegelikult on. Need liigutused olid mul käpas. Ei läinudki kaua, kui ka viimased Hinged olid saanud oma loodetud tina koguse ja külma tera meki kätte.
Meie kadu oli endiselt üks, kui mitte kaasa arvata Sultani kloone, kes kõik olid juba langenud. Järele jäänud õige Sultan vehikis kõigest väest oma haamriga, mis tekkitas tema ümber päris korraliku keeristormi. Torm niitis maha nii mõnegi vaenlase salga. Koid, kes lootsid saada siit midagi head potsatasid maha veel enne, kui kellegile ligi jõudsid. Samuti ei suutnud Tepmlivalvurid ega Vaimu Vampiirid üle paari torke ja noole teele lasta.
Anthon oli väsimusest vaikselt kokku kukkumas. Napilt enne jõudsi minu kõrval võidelnud Parteloc nende vahelist ühepoolseks jäänud tampimist takistama. Jooksupealt äsas Ajasöösturile oma mõõgaga, mille viimane kergleva liigutusega eemale tõrjus ja Partelocil tasakaalu viis. Veel enne, kui Partelec tasakaalu taastas sai kõva hobaduse vastu roideid, mis meie päeva kangelase krimasse tegema pani. Nüüd, kus kole-paha tähelepanu oli eemale juhitud võttis Anthon jõu kokku ja viruts täie hooga oma püha mõõgaga Ajasöösturi pea suunas. Täis tabamus! Anthon tegi seda, mida me talt ootasime. Ta tegi Ajasöösturi pea jagu lühemaks. Olime lahingu võitnud veel enne seda, kui kaljuseinast abiväed saabusid.
Hetk hiljem olime tagasi ruumis, mida eelnevalt täitsid Raudmeeste laibad ja mehe kõrgune liivakell. Neid ei olnud enam. olime täiesti tühjas ruumis, kus laiutas nüüd juba kaks ava. Üks see, kust olime tulnud ja teine see, mida tulime siia leidama. Olime pääsemisele jälle sammukese lähemal. Parteloc, ei suutnud oma emotsioone talitseda. jooksis ringi, vehis mõõgaga ja karjus Mužarimi suunas kõiksugu roppusi ja pilkavaid lauseid. Oli näha, et mees on omas elemendis ja tehtuga vägagi rahul. Loomilikult oli hea meel ka kõigil teistel. Ma jällegi "ei olnud rahul" sellega, et lahing nii kiiresti läbi sai. Just olin saanud õige extasi laksu kätte ja valmis korralikuks lahinguks ja mölluks. Säbelesin seal mõnda aega, kuni kõik olid valmis edasi vabaduse poole liikuma.
Tunnelid mida mööda sai käidud olid küllalt kummalised. Miski ei tundunud päris, kuid samas oli käega katsutav. Mida edasi seda kõledamaks ja soojamaks koobas muutus. Mõne tunni tee kaugusel olime lõpuks jõudmas kuhugi. Eemalt pasitis erkkollaselt kumav miski. Paljastasime kõige halvemat oodates oma relvad ja sammusime ootusärevalt edasi. Kuma, mida nägime oli järjekordse koopasuu, mille kohal oli kivisse raiutud nelja silma ja üldse kurjakuulutava olendi kuju. Enne selleni jõudmist tuli meil mööda tammuda veel neljast kummalisest suu ammuli olevatest inimest meenutava kuju eest.
Mis nüüd siis?! Siin all ei tea kunagi kust ja millest võib pauk käia. Seepärast ei tormanud esialgu meist keegi neid kujusi lähemalt uurima. Me püüdsime mõista, mis trikk see selline on, kuni Arabellal igav hakkas ja esimest kuju lähemalt põrnitsema astus. Ega me teda enam tagasi püüa hoida, kuna see on nii lootusetu tegevus. Las laps teeb, peaasi, et laps ei nuta.
Kujud, milleni jõudsime ei olnud meile kuidagi ohtlikud. Nende silmad küll hiilgasid ja vilkusid kurja kuulutavalt, kui neile lähemale astusime. Kui Sultan oli teise ja mina kolmanda kuju vaatevälja jõudnud hakkasid kujud meile lähedaste inimeste häälega rääkima. Sultan tundis hääle järgi ära kloostri ülemmunga Aurise, kellega ta pikalt mõistujutta rääkis, kuid lõpuks ühise keele leidsid. Minuga hakkas aga rääkima minu Ingakene, kes tundis muret, kuidas mul läheb ja kas kõik on ikka korras. Kui olin ta maha rahuastnud ja libanud tervelt koju naasta lõpetas kuju minug rääkimise. Parteloc tekitas huvi neljandas kujus, kes võttis temaga ühendust Sergio, kes palus Partelocil end vähekene korrastada. See kõik oli küll väga veider, kuid veel veidram oli see, et me nend vestluse lõpus paremini tundsime.
Edasi minemiseks tundus olema meil vaid üks tee ja selleks oli helendav koobas. See ei tõutanud head. Sultan arvas, et tegemist on koguni Mužarimi südamesse viiva käiguga. Me ei tahtnud uskuda, et tegemist on tõesti meie ainukese väljapääsuga siit, ehk praegusel juhul pigem hukatusse viiva teega. Appi tõttas Arabella, kes esmaspilgul kumavasse koopasse minema suundus, kuid veel enne koopsuuni jõudmist osutas ta käega ja ütles "siin". Mis asi seal jälle on?! Läksin sinna ja koputasin haamriga natuke ja tõdesin, et tõepoolest on seal midagi. Sulatan võttis kangi ja aitas näidatud kohas lammutustöid teostada. Seal oli šaht, mida olime siia alla otsima tulnud.
Pikalt mõtlemata hüppasin sisse ja hakkasin šahti mööda edasi liikuma. Peale mõningast roomasmist lõppes moodne plekist venttoru ära ja edasi läks vaid robustselt tahutud koobas. Eest poolt paisti koobas laiemaks minema. See oli hea märk. Veel enne, kui kohale jõudsime lahvatasid iseenesest põlema tõrvikud, mis paljastasid vana palve ruumi. Kohale jõudes ehmatas korra meid keset templit seisev mees, kes osutus vahakujuks. Ruumi uurides sai meile selgeks, et tegemist on Ivinaro templiga, kes oli nahkhiirte jumalanna. Pingeid maandas teadmine, et tegemist oli rahuliku loomuga looduse kummardajatega. Seega polnud karta mingeid suurejoonelisi surmavaid lõkse. Kuid see teadmine ei viinud meid füüsiliselt lähemale liftile. Meie teekonda takistas suur massivne kivist uks, mille avamiseks puudus ruumis vastav mehanism. Süvenenumalt lugedes kõiksugu sümboleid uskusime, et ukse avamine on seotud ajaga. Meie andmete põhjal pidi uks avanema täpselt südaööl. Kuna aeg on meie jaoks juba ammu kaotanud igasuguse tähtsuse, siis polnud meil aimugi, kas hetkel on väljas öö või päev. Ootasime mõned tunnid, kuid midagi ei juhtunud. Sultan, kes muidu ikka vagusi istub ja mediteerib kibeles šahti tagasi, et minna vaatama kaardil näidatud vertikaalšahti. Olin alguses selle vastu, kuna olime juba ammu välistanud seal kusagile pääseda. Aga mis seal siis ikka. hakkasimegi minema lootuses, et tagasitulles on kätte jõudnud südaöö.
Nagu arvata võis oli vertikaalšaht, kuhu jõudmiseks tunde kulutasime täiesti kasutu. Keerasime otsa ümber ja liikusime templisse tagasi. Pettumus oli suur, kui kohale jõudes meie silme all uksed uuesti 24 tunniks sulgusid. Kurt küll! Oli nüüd seda jama veel vaja. Kuna väsimus on juba võimust võtmas, siis pidime teekonna laagrisse taaskord ettevõtma.
Ilma suuremate sekeldusteta jõudsime rampväsinutena laagrisse ja heitsime magama. Hinges oli ärevus ja uni oli kiire tulema.
No comments:
Post a Comment